Käibemaksukohustuse deklareerimise periood on üldjuhul üks kalendrikuu ning deklareerimise ja tasumise kohustus tekib kalendrikuule järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Käive on käibemaksuseaduse § 4 lõike 1 tähenduses:
- kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus;
- kauba või teenuse omatarve;
- kauba toimetamine teise liikmesriiki ilma võõrandamiseta oma sealse ettevõtluse tarbeks (§ 7 lõike 1 punkt 3);
- kauba sundvõõrandamine tasu eest.
Põhimõisted
Käibemaksu põhimõisted on loetletud käibemaksuseaduses.
Käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses on kauba võõrandamine kauba valduse üleandmine koos kauba juhusliku hävimise riisikoga ja õigusega kasutada kaupa ning sellega seotud hüvesid omanikuna, sõltumata kauba asjaõiguslikust staatusest. Võõrandamine on ka kauba üleandmine komisjonilepingu alusel ning kauba üleandmine niisuguse lepingu alusel, milles on sätestatud kauba omandiõiguse üleminek kauba lepingujärgsele kasutajale lepingu lõppemise korral (kapitalirent). Kui võõrandamisel renditingimustel ei ole lepingus omandiõiguse üleminekut sätestatud, käsitatakse seda käibemaksuga maksustamisel kui teenust (kasutusrenti). Kui kapitalirendileping ennetähtaegselt lõpetatakse ja kauba omandiõigus rendilevõtjale üle ei lähe, käsitatakse tehingut samuti kasutusrendina, mille maksustatavaks väärtuseks on kauba tegeliku kasutamise aja eest tasutud rendimaksete summa.
Teenus on ettevõtluse korras hüve osutamine või õiguse (sealhulgas väärtpaberi) võõrandamine ning tasu eest majandustegevusest hoidumine, õiguse kasutamisest loobumine või olukorra talumine. Teenuse osutamine on ka elektrooniliselt edastatav tarkvara ja teave ning ostja tellimuse kohaselt spetsiaalselt koostatud või kohandatud tarkvaraga või teabega andmekandja võõrandamine.
Käive on ka see, kui kaupu ja teenuseid tarbib tasuta isiklikult või muul ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil maksukohustuslane, tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liige. Kaupade ja teenuste sellist kasutamist maksustatakse omatarbena. Kui omatarbe moodustab maksukohustuslase poolt tema ettevõtte vara hulka kuuluva kauba tasuta võõrandamine või tasuta kasutada andmine, siis omatarbena käsitatakse nimetatut ainult juhul, kui maksukohustuslane on sellelt kaubalt või selle kauba osalt sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvanud oma arvestatud käibemaksust.
Ühendusesisese kaubanduse puhul loetakse käibeks teatud juhtudel ka seda, kui ettevõtja toimetab kauba ilma võõrandamiseta teise liikmesriiki oma sealse ettevõtluse tarbeks. Oma kauba toimetamisega teise liikmesriiki kaasneb reeglina teises liikmesriigis registreerimiskohustuse tekkimine kauba ühendusesiseselt soetamiselt.
Alates 1. jaanuarist 2010 peab seaduses otseselt käibeks ka kauba sundvõõrandamist tasu eest. Käibemaksudirektiivi artikli 14 punkti 2 a) kohaselt käsitatakse kauba käibena ametivõimude poolt ja nimel tehtud korralduse alusel või vastavalt õigusaktidele vara omandiõiguse üleminekut hüvitise eest. Käibemaksudirektiivi mõtte kohaselt tuleb käsitada võrdselt olukordi, mil võimuorgan jõuab maksukohustuslasega kokkuleppele kauba võõrandamises või kui võimuorgan kasutab sundvõõrandamise õigust.
Mittetulundusühingute ja sihtasutuste käive
Mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad põhikirja alusel. Tavapäraselt määratakse põhikirjas oma eesmärgiline tegevus, mida finantseeritakse liikmemaksudest/toetustest ning mis ei ole ettevõtlus käibemaksuseaduse (KMS) mõistes.
KMS § 2 lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest.
Et otsustada, kas tegemist võiks olla majandustegevusega (ettevõtlusega), on oluline jälgida lepinguid – kas on tegemist teenuse tellimisega või raha eraldamisega sihtasutuse või mittetulundusühingu tegevuseks. Üldjuhul peab riigiasutus teenuse saamiseks korraldama hanke, mis näitab, et tellitakse konkreetset teenust. Riigihangetes osalemise tulemusena sõlmitud lepingute alusel tehtavad tööd on käsitletavad teenuse osutamisena, st ettevõtlusena käibemaksuseaduse tähenduses. Kui hanget ei korraldata ja raha eraldatakse isiku tegevuseks, nt teatud fondidest ilma midagi konkreetset vastu saamata, siis ei ole tegemist teenuse tellimisega ning käivet ei teki.
Nõustamisteenus on tavapärane maksustatav teenus ka juhul, kui seda osutatakse toetusrahade toel. Maksuvabana saab teenust käsitada juhul, kui nõustamine on osa mõnest maksuvabast sotsiaalteenusest (nt võlanõustamine).
Tagatisraha
Kui lepingus on ette nähtud tagatisraha maksmine ning tagatisraha saaja hoiab seda eraldi oma varast (deposiitkontol), ei teki tagatisraha saamisel käivet. Oluline on, et tagatisraha tuleb raamatupidamislikult enda vahenditest eraldi hoida.
Tagatisraha on sisu järgi raha, mis on hoiul lepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Tagatisrahast tekib saaja jaoks käive momendil, kui tagatisrahaga tasaarveldatakse tasumisele kuuluvaid summasid.
Juhul, kui lepingus on konkreetselt ette nähtud tagatisraha tasaarveldamine kauba või teenuse hinnaga ja seda kindlasti ei tagastata, siis on see KMS § 11 mõistes juba ettemaks konkreetse kauba või teenuse eest ja käive tekib kohe ettemaksu tegemisel. Kui aga ilmneb, et tagatisraha tuleb kasutada tekitatud kahju hüvitamiseks, siis kahjuhüvitisena saadud summa ei ole tasu kauba või teenuse eest ja sellise summa laekumisest käivet ei teki.
Eluruumide ja äriruumide üürilepingute tagatisraha
Võlaõigusseaduse §-s 308 on eluruumi üürilepingute kohta sätestatud, et sellega seotud tagatisraha peab hoiustama krediidiasutuses oma varast eraldi. Äriruumi üürilepinguga seotud tagatisraha hoiustamise kohta võlaõigusseadusest sellist selget sätet ei tulene.
Siiski tuleb ka äriruumi üürilepinguga seotud tagatisraha, kui seda ei soovita käsitada ettemaksuna, raamatupidamislikult hoida oma käibest eraldi, kajastades selle raamatupidamises vahekontol nagu võõra raha. Sellel tingimusel ei teki tagatisraha laekumise hetkel selle laekumisest käivet, lähtudes KMS § 12 lõikest 9. Kui üürileandja esitab üürnikult sellise tagatisraha saamiseks arve, siis see arve on üksnes raamatupidamislik dokument, väljaspool käibemaksuarvestust, ning sellel käibemaksu ei näidata.
Eelduslikult kasutatakse tagatisraha üürileandja poolt alles üürivõla või muude lepingust tulenevate kohustuste tekkimisel ja kui sel juhul KMSi kohaselt käive tekib, määratakse selle tekkimise aeg üldistel alustel, mitte ei loeta tagatisraha tagasiulatuvalt ettemaksuks. Kuna käibemaksuseaduses ei ole eraldi reguleeritud äriruumi üürilepingu tagatisrahaga seonduvat, aktsepteerib maksuhaldur ka seda, kui üürileandja on äriruumi üürilepingu tagatisraha kohta väljastatud arvele käibemaksu lisanud (seega vastavat summat ettemaksuna käsitanud) ja on arvel näidatud käibemaksusumma deklareerinud.
Käibe toimumise aeg
Käibe toimumise aeg on oluline käibemaksukohustuse deklareerimise aja kindlaks tegemiseks ja seda reguleerib käibemaksuseaduse (KMS) § 11 „Käibe tekkimise, kauba importimise, teenuse saamise ja kauba ühendusesisese soetamise aeg" ja § 44 „Kassapõhise arvestuse erikord erikorra rakendajatele".
Käive on tekkinud (välja arvatud ühendusesisene käive või kauba ühendusesisene soetus) või teenus on saadud päeval, mil esimesena sooritati üks alljärgnevaist toiminguist KMS § 11 lg 1):
- kauba ostjale lähetamine või kättesaadavaks tegemine või teenuse osutamine;
- kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumine, teenuse saamisel osaline või täielik maksmine;
- omatarbe puhul kauba võõrandamine või teenuse osutamine või ettevõtte kauba kasutuselevõtmine maksukohustuslase enda, tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt või muul ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil.
Seega ei määratleta käibe tekkimise aega arve väljastamise alusel. See aga ei tähenda seda, et arve võibki jätta väljastamata. Ostja jaoks on arve endiselt oluline sisendkäibemaksu maha arvamisel.
Eeltoodud üldreegli alusel määratakse käibe tekkimise aeg järgmistele tehingutele:
- riigisisene kauba võõrandamine ja teenuse osutamine
- teenuse osutamine välisriigi isikule või teenuse saamine välisriigi isikult
- kauba eksport
Üldreegli alusel määratakse käibe tekkimise aeg muuhulgas ka sellise kauba võõrandamisel ja teenuse osutamisel, mille eest tasutakse osaliselt või täielikult mitmeotstarbelise vautšeriga. Vautšer on instrument, mille puhul on kauba võõrandajal või teenuse osutajal kohustus see vastu võtta tasuna või osana tasust kaupade või teenuste eest ja võõrandatav kaup või osutatav teenus või kauba võõrandaja või teenuse osutaja on märgitud vautšeril või sellega seotud dokumentides, sealhulgas sellise vautšeri kasutamise tingimustes. Mitmeotstarbelised vautšerid on kõik need vautšerid, mille väljastamise ajal ei ole teada ei kauba võõrandamise või teenuse osutamise koht ega sissenõutav käibemaksusumma, mis ei võimalda vautšeriga seotud kauba või teenuse käivet vautšeri väljastamise ajal maksustada.
Üldreegli alusel määratletakse käibe toimumise aega ka kapitalirendilepingu tingimustes kauba või teenuse võõrandamisel. Seega tekib kapitalirendilepingute alusel käibemaksuga maksustamise kohustus kauba müügihinnalt kauba üleandmisel, mitte perioodilistelt maksetelt.
Kapitalirendi üleminekusätte (KMS § 46 lg 7) kohaselt ei teki enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi lepingute alusel kohustust tasuda käibemaksu kauba üleandmisel kogu müügihinnalt, vaid jätkatakse tasumist perioodilistelt maksetelt. Lisatingimus on, et kaup peab enne märgitud kuupäeva olema kasutajale üle antud, vastasel juhul tuleb kauba üleandmisel tasuda kogu käibemaks.
Kui käibe tekkimise aeg on § 11 lõike 1 kohaselt kauba või teenuse eest maksmine, on käive tekkinud makstud osa ulatuses.
Üldjuhul on teada, millise teenuse või kauba eest raha on makstud. Kui raha laekumisel ei ole teada, millise määraga maksustatava kauba või teenuse eest on tasutud, siis raha saamisest tekkinud käive maksustatakse standardmääraga. Kui hiljem tekib vajadus muuta maksumäära, siis saab teha ka vastava paranduse käibedeklaratsioonil.
Üheotstarbelise vautšeriga seotud kauba või teenuse käive tekib vautšeri üleandmise päeval vautšeri väärtuse ulatuses või enne vautšeri üleandmist vautšeri eest osalise või täieliku makse laekumisel makstud osa ulatuses. Üheotstarbelise vautšeri üleandmisel teise isiku nimel tekib isikul, kelle nimel vautšer üle antakse, makstud osa ulatuses käive päeval, mil vautšeriga seotud kaup võõrandatakse või teenust osutatakse, või vautšeri eest osalise või täieliku makse laekumisel, kui see toimub enne vautšeriga seotud kauba võõrandamist või teenuse osutamist. Vautšer on üheotstarbeline, kui vautšeriga seotud kauba või teenuse käibe tekkimise koht (KMS §-d 9, 10 ja 101) ja sellelt kaubalt või teenuselt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on vautšeri väljastamise ajal teada.
Kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks sihtotstarbelise toetuse saamist ei käsitata selle kauba või teenuse eest makse laekumisena (KMS 11 lg 3).
Käibemaks arvutatakse laekunud summalt, kusjuures 22% käibemaksumääraga maksustatava tehingu puhul leitakse käibemaksusumma laekunud summa jagamisel 1,22-ga ja saadud tulemuse korrutamisel 0,22-ga. 9% käibemaksumääraga maksustatava tehingu puhul jagatakse laekunud summa 1,09-ga ja saadud tulemus korrutatakse 0,09-ga.
Käive tervikuna loetakse tekkinuks kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päeval. Käibemaksuna deklareeritakse sel juhul summa, mis leitakse kauba või teenuse maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaksusumma ja raha laekumisel arvutatud käibemaksusumma vahena.
Näide
Kui kaup maksumusega 1220 eurot (1000 eurot + 220 eurot käibemaks) lähetatakse augustis, kauba eest tasutakse osaliselt (800 eurot) juulis ning arve selle eest esitatakse juulis, tuleb käivet deklareerida juulikuu käibedeklaratsioonis 655,74 eurot (800 / 1,22), käibemaksu sellelt 144,26 eurot (655,74 x 0,22) ning augustikuu käibedeklaratsioonis deklareeritav käive on 344,26 (420 / 1,22) eurot ja käibemaks sellelt 75,74 eurot (344,26 x 0,22). Käive kokku 1000 eurot.
Juhime siinkohal tähelepanu, et KMS § 37 lg 2 kohaselt tuleb maksukohustuslasel juhul, kui käive tekib kauba või teenuse eest makse laekumisel, väljastada 7 kalendripäeva jooksul arvates makse laekumise päevast arve (nn ettemaksuarve).
Teenus, mille osutamine kestab kauem kui maksustamisperiood, loetakse osutatuks ja saaduks maksustamisperioodil, mil selle teenuse osutamine lõpeb. Samale ostjale regulaarselt teenuste osutamisel või kaupade võõrandamisel loetakse kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise või saamise ajaks maksustamisperiood, mil lõpeb ajavahemik, mille kohta arve esitatakse või mille kestel saadud kaupade või teenuste eest tasumine on kokku lepitud, kuid mitte hiljem kui 12 kalendrikuu möödumisel. Teenuse, mille puhul maksukohustus tekib teenuse saajal, regulaarsel osutamisel pikema ajavahemiku jooksul kui üks aasta, loetakse käive tekkinuks või teenus saaduks teenuse osutamise algusest arvates iga kalendriaasta 31. detsembril, kui selle perioodi jooksul ei ole teenuste eest tasutud ning teenuste osutamist ei ole lõpetatud. (KMS § 11 lg 4)
Seega kehtivad käibe tekkimise aja määramisel erisätted nii pikaajalise teenuse ja regulaarse teenuse osutamisel kui ka pikaajalise teenuse ja regulaarse teenuse saamisel, st ka nn pöördmaksustamisel.
Kui teenuse käive tekib selle osutamisel (st teenuse eest ei tasuta ettemaksu), peab teenuse eest väljastataval arvel olema välja toodud kuupäev, mil teenuse osutamine lõppes. Müüja deklareerib käibe ja ostja sisendkäibemaksu maksustamisperioodil, mil vastavalt arvel näidatud kuupäevale teenuse osutamine lõppes. Juhul, kui tehingu osapooled on omavahel kokku leppinud, et teenuse osutamine lõpeb üleandmis-vastuvõtuakti mõlemapoolse allkirjastamisega, siis kajastavad mõlemad osapooled tehingu akti allkirjastamise perioodi käibedeklaratsioonis ning ka arvele peab olema märgitud teenuse osutamise perioodi lõpuajana akti allkirjastamise aeg.
Näide 1
Juhul kui teenust osutatakse 22. juulist kuni 5. septembrini 2010, loetakse teenuse osutamise ajaks september 2010.
Näide 2
Kui sõiduk antakse rendile ning lepitakse kokku, et rendi eest tuleb tasuda kalendriaasta iga kvartali viimasel kuul, siis esimese kvartali renditeenus loetakse osutatuks märtsikuul.
Samas on eeltoodud näidete puhul tegemist teenuse osutamise aja määratlemisega, mitte käibe tekkimise ajaga. Teenuse osutamise aega käibe tekkimise ajana saab käsitada ainult sellisel juhul, kui teenuse eest raha laekumine toimub ajaliselt hiljem. Kui raha kauba või teenuse eest laekub enne kauba võõrandamist või teenuse osutamist, tuleb käibemaksu arvestada maksustamisperioodil, mil raha laekus.
Kauba ühendusesisese käibe tekkimise ja kauba soetamise aeg erineb KMS § 11 lõikes 1 sätestatud kriteeriumitest. Nii ühendusesisese käibe kui kauba ühendusesisese soetamise puhul loetakse käive tekkinuks kauba lähetamisele või kättesaadavaks tegemisele järgneva kuu 15. kuupäeval või arve väljastamise kuupäeval, kui see on varasem eelnimetatud 15. kuupäevast (KMS § 11 lg 2).
Seega raha saamist ei loeta käibe tekkimise ajaks juhul, kui on tegemist kauba ühendusesisese käibega või kauba ühendusesisese soetamisega.
Ühendusesisese käibe aruanne esitatakse kalendrikuule järgneva kuu 20. kuupäevaks.
Näide 1
Kui Eesti ettevõtja on müünud kaupa Saksamaale käibemaksukohustuslasele ja kaup lähetati teele augustis, tuleb müük deklareerida septembri eest esitatavas käibedeklaratsioonis. Kui arve kauba eest esitati varem - näiteks juulis, ja kaup lähetati teele augustis, on käibe toimumise aeg juuli ja deklareerida tuleb juulikuu käibedeklaratsioonil ja ühendusesisese käibe aruandel.
Näide 2
Kui Rootsi ettevõte toimetas Eesti ettevõttele kauba juunis ja selle eest ei olnud varasemal perioodil arvet esitatud, on käive tekkinud 15. juulil ja ühendusesisene kaupade soetamine tuleb deklareerida ja käibemaks tasuda juulikuu deklaratsiooniga, mis esitatakse 20. augustiks.
Eeltoodud põhimõtetest tuleb eristada käibe tekkimise aja määratlemist isikute puhul, kes on registreeritud maksukohustuslaseks sellise tehingu toimumise ajal, mida on alustatud enne maksukohustuslasena registreerimist.
Kui mõni KMS § 11 lõikes 1 nimetatud toiminguist oli tehtud enne maksukohustuslase kohustuste tekkimist (§ 24), peab maksukohustuslane arvestama tehingu maksustatavalt väärtuselt käibemaksu vaid juhul, kui kaup lähetati ostjale või tehti talle kättesaadavaks või teenus osutati eelnimetatud kohustuste kehtimise ajal (KMS § 11 lg 5).
Näide
Kui isik registreeriti käibemaksukohustuslasena alates 1. juunist ja ta väljastab mais lähetatud kauba eest arve juunis, ei kuulu tehing käibemaksuga maksustamisele. Kui tasumine oli mais ning kaup lähetatakse juunis, tuleb tehingult arvestada käibemaks.
Kauba importimisel KMS § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtudel on importimise aeg see päev, mil kaup vabastatakse ühenduse tolliseadustiku tähenduses, KMS § 6 lõike 1 punktis 3 nimetatud juhtudel tollivõla tekkimise päev ja KMS § 6 lõikes 4 nimetatud juhul päev, mil kaup toimetati Eestisse (KMS § 11 lg 6).
Käive loetakse tekkinuks 31. detsembril sellise korduskasutuspakendi puhul, millele on pakendiseaduse alusel määratud tagatisraha ja mis ei ole arvatud kauba maksustatava väärtuse hulka ning mis on maksukohustuslasele kalendriaasta jooksul tagastamata. Käibe suurus võrdub kalendriaasta jooksul tagastamata korduskasutuspakendite tagatisraha summaga (KMS § 11 lg 7).
Seega tekib käive 31. detsembril üksnes sellise tagastamata korduskasutuspakendi puhul, mille väärtust maksukohustuslane ei ole arvanud kauba maksustatava väärtuse hulka ehk mida ei võõrandatud koos kaubaga (vt ka KMS § 12 lg 11).
KMS §-s 44 on sätestatud kassapõhise käibemaksuarvestuse erikord. Selle kohaselt on isikul, kelle maksustatav käive ei ületanud eelmisel kalendriaastal ega jooksva kalendriaasta algusest arvates 200 000 eurot, võimalus lähtuda käibe arvestamisel kassapõhisest printsiibist, võttes käibe tekkimise ajana päeva, kui tehti KMS § 11 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud toiming (välja arvatud KMS § 44 lõikes 11 nimetatud tehingute ja toimingute korral).
Oma valikust erikorda rakendada peab isik kirjalikult teavitama maksuhaldurit enda registreerimisel maksukohustuslasena või valiku rakendamisele eelneval maksustamisperioodil või varem ja märkima kirjalikus teatises maksustamisperioodid, millest alates ta erikorda rakendama hakkab.
Kui erikorda rakendav isik võõrandab kauba tasuta, on käibe tekkimise aeg see päev, mil kaup ostjale lähetatakse või kättesaadavaks tehakse.
Juhul kui kauba või teenuse eest tasumist ei toimu võõrandamisele järgneva kahe kalendrikuu jooksul, loetakse kuni 30.06.2022 käibe toimumise ajaks kolmanda kalendrikuu esimene päev. Alates 01.07.2022 lähtutakse ka sel juhul käibe tekkimise aja arvestamisel kassapõhisest printsiibist, st käibe tekkimise ajana käsitatakse kauba või teenuse eest makse laekumise päeva.
Maksustatav väärtus
Käibe, kauba ühendusesisese soetamise ja saadava teenuse maksustatavat väärtust reguleerib käibemaksuseaduse (KMS) § 12, imporditava kauba maksustatavat väärtust § 13, eksporditava kauba maksustatavat väärtust § 14.
RM 30.03.2004. a määrus nr 41 „Kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks maksukohustuslasele antava sihtotstarbelise toetuse maksustatava väärtuse hulka arvamise ja maksustamise kord” (RTL 2004, 39, 656)
Käibe maksustatava väärtuse ning kauba ühendusesisese soetamise ja saadava teenuse maksustatava väärtuse moodustavad kauba või teenuse müügihind ning kõik muu tasuna käsitatav, mille kauba võõrandaja või teenuse osutaja kauba ostjalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult kauba või teenuse eest on saanud või saab. Sätet ei kohaldata KMS § 12 lõigetes 3, 6, 7¹, 10, 13 ja 14 nimetatud juhtudel (KMS § 12 lg 1).
Maksustatava väärtuse hulka arvatakse ka muud summad peale müügihinna, sealhulgas kõrvalkulud ning lõivud ja maksud (nt aktsiis ja riigilõiv), välja arvatud Eestis või välisriigis makstav käibemaks, mida kauba võõrandaja või teenuse osutaja kauba soetajalt või teenuse saajalt tehinguga seoses nõuab (KMS § 12 lg 6¹).
Samuti ei arvata kauba võõrandamisel makstavat intressi kauba käibe maksustatava väärtuse hulka (KMS § 12 lõige 8).
Maksustatava väärtuse hulka arvatakse ka kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks antav sihtotstarbeline toetus (KMS § 12 lg 2).
Sihtotstarbeline toetus arvatakse kauba või teenuse maksustatava väärtuse hulka juhul, kui see antakse maksukohustuslasele kauba või teenuse müügihinna alandamiseks. Sihtotstarbeline toetus, mis on ette nähtud riigi-, valla- või linnaeelarves, arvatakse kauba või teenuse maksustatava väärtuse hulka vaid juhul, kui toetuse andmine on ette nähtud konkreetsele isikule konkreetse kauba või teenuse müügihinna alandamiseks. Toetuse maksustatava väärtuse hulka arvamise ja maksustamise kord on kehtestatud rahandusministri määrusega.
Kui käibemaksukohustuslasele laekus mingi rahasumma toetusena, tuleb kõigepealt vastata kahele küsimusele:
- kas on antud sihtotstarbeline toetus konkreetse kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks või üldist laadi toetus, mis ei ole seotud kindla kauba võõrandamise või kindla teenuse osutamisega;
- kui on antud sihtotstarbeline toetus konkreetse kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks, siis kas see on antud riigi-, linna- või vallaeelarvest või kusagilt mujalt.
Vastavalt KMS § 12 lõikele 1 arvatakse kauba või teenuse maksustatava väärtuse hulka selle müügihind ning kõik muu tasuna käsitatav, mille kauba võõrandaja või teenuse osutaja kauba ostjalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult kauba või teenuse eest on saanud või saab. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt arvatakse maksustatava väärtuse hulka ka maksukohustuslasele kauba või teenuse harilikust väärtusest madalama hinnaga võõrandamiseks antav sihtotstarbeline toetus – seega võib sihtotstarbelise toetuse andja olla see kolmas isik, kellelt saadud tasu loetakse maksustatava väärtuse osaks.
KMS § 12 lõike 2 rakendamiseks antud rahandusministri määruses on kirjas, et sihtotstarbeline toetus, mis on ette nähtud riigi-, valla- või linnaeelarves, arvatakse kauba või teenuse maksustatava väärtuse hulka üksnes juhul, kui toetuse andmine on ette nähtud konkreetsele isikule konkreetse kauba või teenuse müügihinna alandamiseks. Kuna see reeglina nii ei ole (enamasti eelarves ei ole rida, millega eraldatakse mingi summa kindlale isikule kindla kauba või teenuse hinna alandamiseks), siis eelarvest antud toetus jääb maksustatavast väärtusest välja.
See tähendab, et kui see osa müüdud kauba või osutatud teenuse maksustatavast väärtusest, mis ei ole ostja poolt tasutud omaosalus, kaetakse kas eelarvelise toetusega või muu sellise toetusega, mis ei ole maksukohustuslasele antud konkreetse kauba või teenuse hinna alandamiseks, siis moodustabki omaosalus kauba või teenuse kogu maksustatava väärtuse.
Seda, et ka omaosalus võiks mitte olla käibemaksuga maksustatav, kui kaup või teenus üldse kuulub käibemaksuga maksustamisele – sellist võimalust käibemaksuseaduse kohaselt ei saa tekkida, sest omaosalus sel juhul ongi kauba või teenuse müügihind (ja saaja jaoks ostuhind) ja seega ka maksustatav väärtus. Kui on tegemist kauba või teenusega, mis vastavalt KMS §-le 16 on maksuvaba, siis on ka omaosalus maksuvaba, kuid tuleb deklareerida KMD real 8 maksuvaba käibena.
Kauba tasuta võõrandamise ja kauba tasuta ühendusesisese soetamise puhul, samuti kauba ühendusesisese käibena käsitatava kauba teise liikmesriiki toimetamise korral (§ 7 lõike 1 punkt 3) on maksustatav väärtus kauba või muu sarnase kauba soetusmaksumuse või selle puudumisel omahinna alusel eelnimetatud toimingute tegemise ajal määratud väärtus (KMS § 12 lg 3).
Seega võib maksustatava väärtuse määramise aluseks võtta ka muu sarnase kauba soetusmaksumuse. Maksustatav väärtus tuleb kindlaks määrata kauba võõrandamise vms toimingu tegemise ajal. See tähendab, et kauba kunagise soetusmaksumuse või omahinna asemel tuleb maksustatava väärtuse määramisel arvesse võtta selle kauba võõrandamise või muu nimetatud toimingu tegemise ajal kehtiv tegelik hind. Tuleb võrrelda sel hetkel kehtivat sarnase või sama kauba turuhinda, millega saaks selle turutingimustel soetada. Samuti kui võrreldavat tehingut ei leita, tuleb arvesse võtta kauba seisukord ning muud asjaolud, mis mõjutavad kauba hinda. Näiteks kulumine võib vähendada kauba väärtust, samas parendustööd võivad aga kauba väärtust tõsta.
Seega määrab ettevõte ise Toidupangale või muudele sarnastele organisatsioonidele tasuta üleantava kauba maksustatava väärtuse.
Omatarbe korral on maksustatav väärtus kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind.
Kauba või teenuse maksustatavat väärtust võib vähendada hinnasoodustuse võrra juhul, kui hinnasoodustust kohaldatakse kauba müümise või teenuse osutamise ajal ning ärilisel eesmärgil (KMS § 12 lõige 8).
Hinnasoodustuse kohaldamisel ei ole oluline, mis tingimustel soodustust antakse. Näiteks võib kauba või teenuse hind sõltuda kliendirühmast (edasimüüjad, püsikliendid), ostetavast kauba kogusest jms. Oluline on see, et soodustust saaksid kõik vastavas sihtgrupis olevad kliendid, näiteks kõik edasimüüjad, kõik püsikliendid, kõik need, kes ostavad kaupa teatud kogustes jne.
Näide
Kui kauba käibemaksuta hind on 10 000 eurot ja püsikliendile antav hinnasoodustus 500 eurot, on kauba maksustatav väärtus püsikliendile müügi korral 9 500 eurot. Oluline on, et seda soodustust antakse kauba müümise ja teenuse osutamise ajal, see tähendab, et käibemaksu arvutatakse juba õigelt hinnasoodustusega hinnalt.
Kui hinnasoodustust antakse pärast kauba müümist või teenuse osutamist, siis vastavalt käibemaksuseaduse § 29 lõikele 7 saab kauba või teenuse maksustatavat väärtust muuta juhul, kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud arve või esitab kreeditarve. Kreeditarvet võib esitada vaid selles viidatud konkreetse/konkreetsete arve/arvete kohta. Nii müüja kui ka ostja kajastavad sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis.
Käibe maksustatavat väärtust ei saa muuta, kui aasta lõpus kantakse kauba soetajale või teenuse saajale boonusena üle mingi summa ja selle kohta ei esitata kreeditarvet koos viitega arvele (arvetele), millel näidatud kauba või teenuse maksustatavat väärtust muudetakse.
Kui kauba soetaja/teenuse saaja esitab nn boonusarve ja lisab sellele käibemaksu, tekib arve saajal probleem sellelt arvelt sisendkäibemaksu mahaarvamisega. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel peab olema üheselt arusaadav, millist teenust või kaupa soetatakse ning teenuse või kauba seos maksustatava käibega. Ja seetõttu tuleks selliseid boonusarveid käsitleda ainult raamatupidamisdokumentidena, mis ei muuda käibemaksuarvestust.
Kauba soetaja või teenuse soetaja võib väljastada arve (kreeditarve) maksukohustuslase või välisriigi maksukohustuslase poolt talle võõrandatud kauba või osutatud teenuse kohta, kui poolte vahel on selles enne käibe toimumist sõlmitud kirjalik kokkulepe ja kokkulepe sisaldab ka aktsepteerimise korda (KMS § 37 lg 5). Kui kauba müüja/teenuse osutaja ning kauba soetaja/teenuse saaja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet vastavalt eeltoodule, ei ole kauba soetaja/teenuse saaja poolt väljastatava arve alusel kauba müüja/teenuse osutajal õigust tagasiulatuvalt vähendada võõrandatud kauba või osutatud teenuse maksustatavat väärtust.
Maksustatav väärtus ei sisalda kauba ostjalt või teenuse saajalt tema nimel ja arvel tehtud kulude katteks tagasimaksena saadud summasid, mis on raamatupidamises kajastatud vahekontol (KMS § 12 lõige 9).
Maksukohustuslase poolt kauba ostja või teenuse saaja nimel ja arvel tehtud tehingud peavad olema tõendatud ning maksukohustuslane ei või maha arvata nende kuludega seotud sisendkäibemaksu, kuna arvates vastavad kulud välja oma käibe maksustatavast väärtusest, ei ole need enam seotud tema maksustatava käibega (KMS § 12 lg 9).
Faktooringuteenuse maksustatav väärtus on lepingutasu ja arvete käitlemise tasu (KMS § 12 lg 10).
Korduskasutuspakendi (KMS § 11 lg 7) maksumust ei arvata kauba käibe maksustatava väärtuse hulka juhul, kui maksukohustuslane ei võõranda korduskasutuspakendit. Kauba maksustatava väärtuse hulka ei arvata ka pakendiseaduse alusel määratud tagatisraha (KMS § 12 lg 11 ja 12).
Eeltoodu puudutab ainult korduskasutuspakendeid, millele on pakendiseaduse alusel määratud tagatisraha ja mida reaalselt ettevõtetele korduskasutuseks tagastatakse. Eeltoodu tähendab ka seda, et kui korduskasutuspakendi võõrandab mõni müügiettevõtte (kauplus, söökla, bensiinijaam jne), ei arvata kauba maksustatava väärtuse hulka korduskasutuspakendi ehk pandimärgi maksumust.
Kauba maksuladustamise lõpetamisel või ajutises aktsiisivabastuses oleva aktsiisikauba aktsiisilaost väljatoimetamisel ilma kauba võõrandamiseta (KMS § 3 lõige 6 punktid 5 ja 6) on käibe maksustatav väärtus kauba soetusmaksumus või omahind või kauba harilik väärtus, kui see on soetusmaksumusest või omahinnast madalam. Maksustatav väärtus võib vastava kauba maksulattu või aktsiisilattu paigutamisel laoarvestusse kantud väärtusest väiksem olla ainult põhjendatud juhtudel.
Harilikust väärtusest madalama hinnaga kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel määratavad maksustatava väärtuse määramise põhimõtted ning reeglid on sätestatud KMS § 12 lõigetes 14–17.
Kui kaupa võõrandatakse või teenust osutatakse seotud isikule tulumaksuseaduse mõistes, on maksustatav väärtus turuväärtus juhul, kui kauba võõrandamise või teenuse osutamise eest makstav tasu on turuväärtusest:
- väiksem ning kauba soetajal või teenuse saajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust;
- väiksem ning kauba võõrandajal või teenuse osutajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust ning selle kauba võõrandamine või teenuse osutamine on maksuvaba käive;
- suurem ning kauba võõrandajal või teenuse osutajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust.
KMS § 12 lõiget 14 rakendatakse maksudest kõrvalehoidumise või maksustamise vältimise tõkestamiseks. Nimetatud lõiget rakendatakse ka kauba ühendusesisese soetamise puhul (KMS § 12 lõige 15).
KMS tähenduses tähendab turuväärtus kogusummat, mis kauba soetajal või teenuse saajal tuleks vaba konkurentsi tingimustes tasuda sellise kauba soetamiseks ja teenuse saamiseks samal turustusetapil, kui kaupa võõrandatakse või teenust osutatakse, sõltumatule kauba võõrandajale või teenuse osutajale liikmesriigis, kus kauba võõrandamist või teenuse osutamist maksustatakse (KMS § 12 lõige 16).
Kui ühtegi võrreldavat kauba võõrandamist või teenuse osutamist ei leita, on turuväärtus (KMS § 12 lõige 17):
- kauba puhul summa, mis ei ole väiksem kauba või sarnase kauba soetusmaksumusest, või selle puudumisel omahind, mis määratakse kindlaks kauba võõrandamise või teenuse osutamise ajal;
- teenuse puhul summa, mis ei ole väiksem maksukohustuslase kogukulust teenuse osutamisel.
Imporditava kauba maksustatava väärtuse, välja arvatud KMS § 13 lõigetes 3–6 käsitletud juhtudel, moodustavad ühenduse tolliseadustiku kohane kauba tolliväärtus ja kõik importimisel tasumisele kuuluvad maksud (edaspidi impordimaksud) ning muud kauba sihtkohta toimetamisega seotud kulud, sealhulgas tolliväärtusesse arvamata vahendustasu, pakkimis-, veo- ja kindlustuskulud kuni esimese sihtkohani Eesti territooriumil.
Kuna imporditava kauba maksustatava väärtuse määramise põhimõtted tulenevad otseselt tolliregulatsioonist, võrdub imporditava kauba maksustatav väärtus üldjuhul tolliväärtusega, mis määratakse tolliväärtuse määramise meetodeid kasutades.
Kui tolliväärtus ei sisalda kõiki importimisega seotud kulutusi (nt vahendustasu, pakkimis-, veo- ja kindlustuskulud) kuni § 13 lõikes 2 defineeritud esimese sihtkohani, tuleb nimetatud kulud imporditava kauba maksustatavasse väärtusse siiski lisada (§ 13 lõige 1).
Esimene sihtkoht Eesti territooriumil on koht, mis on märgitud kaubaveo saatedokumendile või muule dokumendile, mille alusel kaupa imporditakse. Kui seda ei ole märgitud, siis loetakse esimeseks sihtkohaks veose esimene laadimiskoht Eesti territooriumil.
Kui reisija on importinud kaupa üle käibemaksuvaba piirmäära, moodustavad imporditud kauba maksustatava väärtuse selle ostuhind ja kõik impordimaksud. Ostuhinna tõendab reisija maksedokumentide alusel. Kui need puuduvad või toll kahtleb põhjendatult, et deklareeritud väärtus ei vasta tegelikult makstud summale, määrab toll kauba tolliväärtuse, kasutades tolliseadustiku artiklis 74 nimetatud meetodeid.
Kui tolliterritooriumile toimetatud kaup on imporditud pärast selle eriprotseduurile suunamist, ei või imporditava kauba maksustatav väärtus olla üldjuhul väiksem, kui oleks olnud selle kauba maksustatav väärtus tolliterritooriumile toimetamisele vahetult järgnenud importimisel. Kui eriprotseduurile suunatud kauba importimisel deklareeritakse väiksem maksustatav väärtus, lähtub toll komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/2447, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 343, 29.12.2015, lk 558–893), artiklis 140 sätestatust. Kui tolliseadustiku artiklites 69–76 ja komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/2447 artiklites 127–146 sätestatud tingimused on täidetud ja väärtuse vähenemine tolli rahuldavalt põhjendatud, aktsepteerib toll deklareeritud maksustatavat väärtust. Kui maksustatava väärtuse vähenemine ei ole tolli rahuldavalt põhjendatud, siis määrab toll tolliväärtuse vastavalt tolliseadustiku artiklile 74.
Seega kui kauba import tekib pärast mingi muu tolliprotseduuri rakendamist (nt vabasse ringlusse suunamine pärast tolliladustamist), siis ei või imporditava kauba maksustatav väärtus üldjuhul olla väiksem kui oleks olnud kauba tolliväärtus kauba ühendusse toimetamisele järgnenud kohesel kauba impordil. Samas võib toll teatud põhjendatud juhtudel, nt pankrotivara müügi korral tollilaos, aktsepteerida ka maksustatava väärtuse vähenemist. Tollil on õigus vajadusel maksustatavat väärtust korrigeerida.
Välistöötlemise tolliprotseduuril oleva kauba importimisel ühendusse selle kauba ühendusest eksportinud isiku poolt moodustavad maksustatava väärtuse töötlemisel lisandunud väärtus ning kõik kauba väärtusele lisandunud laadimis-, pakkimis-, veo- ja kindlustuskulud koos kõigi impordimaksudega. Standardvahetussüsteemi kasutamise korral määratakse asendustoote maksustatav väärtus KMS § 13 lõike 1 sätteid kohaldades, kusjuures see ei või olla väiksem kui väljaveetava kauba maksustatav väärtus.
Kauba toimetamisel Eestisse ühendusevälisest riigist, mis on ühenduse tolliterritooriumi osa (KMS § 6 lõige 4), kohaldatakse kauba maksustatava väärtuse määramisel KMS § 12 sätteid.
KMS-iga kehtestatavat maksu ei arvata imporditava kauba maksustatava väärtuse hulka.
Ekspordi korral kohaldatakse kauba maksustatava väärtuse määramisel KMS § 12 sätteid, kuid kauba harilikust väärtusest kõrgema hinnaga võõrandamise korral loetakse kauba maksustatavaks väärtuseks kauba harilik väärtus.
Ehk teisisõnu võetakse eksporditava kauba maksustatava väärtuse määramisel aluseks reeglina kauba müügihind. Täpsustusena on lisatud, et kaupa ei tohi piiramatult nn „üles hinnata", st kui kauba müügihind on oluliselt kõrgem tema harilikust väärtusest, tuleb nullmääraga maksustatava kauba ekspordi maksustatavaks väärtuseks deklareerimisel võtta kauba harilik väärtus.
Peatamissüsteemiga seestöötlemise tolliprotseduuriga Eestisse sissetoodud kauba taasväljaveol ei arvata töötlemiseks sissetoodud kauba väärtust maksustatava väärtuse hulka, eelnenud väljaveo korral määratakse ekvivalentkaubast valmistatud kompensatsioonitoote maksustatav väärtus KMS § 12 sätteid kohaldades.
Viimati uuendatud 01.02.2024