Palgatulu

Palgatulu mõiste hõlmab töölepingu alusel ja avalikus teenistuses töötamise, töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel osutatud teenuse eest makstavat tasu ning juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme tasu. Palgatulult peab tööandja kinni tulumaksu 20% ning maksab sotsiaalmaksu ja enamikel juhtudel ka töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse.

Palgatuluna maksustatakse tulumaksuga kõik töö tegemise eest makstavad tasud, sealhulgas

  • töötasu, palk, lisatasu, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemise või teenistusest vabastamise korral ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis, haigushüvitis ning riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu,
  • tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse korral makstav kahjuhüvitis juhul, kui seda ei maksta kindlustushüvitisena.

Palgatulult deklareerib (vormil TSD) ja maksab kõik tööjõumaksud tööandja. Inimesel on tööandja deklareeritud palgatulu andmed eeltäidetud füüsilise isiku tuludeklaratsiooni tabeli 5.1 I osas.

Teil on kohustus tööandja deklareeritud andmete õigsust kontrollida ning vajadusel parandada ja täiendada. Kui olete saanud tulu, mis tuludeklaratsioonis eeltäidetuna ei kajastu, siis tuleb see deklareerida tabeli 5.1 II osas.

Palgatulu liigid

Füüsilise isiku tulu maksustatakse olenemata inimese vanusest üldistel põhimõtetel. Kui töö tegijaks on laps, siis tööandja deklareerib (vormil TSD) lapse tasu ja maksab sellelt kõik tööjõumaksud. Seda ka juhul kui lapse töötasu kalendrikuus on madalam üldisest maksuvabast tulust ehk 500 eurost.

Üldise maksuvaba tulu arvestamiseks tuleb tööandjale esitada maksuvaba tulu avaldus. Kui laps esitab tööandjale maksuvaba tulu avalduse ja tema töötasu jääb alla 500 euro, siis sellelt tulumaksu kinni ei peeta. Kui laps avaldust ei esita, siis peab tööandja tasult tulumaksu kinni, kuid lapsel on võimalik enammakstud tulumaks tagasi saada füüsilise isiku tuludeklaratsiooni alusel.

Lapsevanema tuludeklaratsioonis arvesse võetavat kuni 17 aastase vanuse lapse maksuvaba tulu (1848 eurot teise lapse kohta ja 3048 eurot alates kolmandast lapsest) vähendatakse lapse töötasu võrra.

Tööandja deklareeritud andmete alusel on koos lapse isikuandmetega ka lapse töötasu eeltäidetud lapsevanema tuludeklaratsioonis ja see vähendab lapsevanema täiendavat maksuvaba tulu. Kui laps on saanud töötasu, mille kohta eeltäidetud andmeid ei ole, siis tuleb lapsevanemal see ise ära deklareerida.

Õigusnormi tasemel ei ole vabatahtliku tegevuse või töö mõistet avatud. Siseministeeriumi tellimusel on koostatud „Vabatahtliku tegevuse õiguskeskkonna analüüs" (PDF).

Vabatahtliku tegevuse õiguskeskkonna analüüsist tuleneb, et vabatahtliku tegevus hõlmab kolme peamist tunnust:

  • tegevus toimub isiku vabast tahtest, mitte kohustuslikult ega sunniviisiliselt;
  • tegija ei saa rahalist ega materiaalset tasu, kuigi võib saada kasu (teadmisi, oskusi, kogemusi, kontakte jm) ning tänutäheks ka kingitusi;
  • tegutsetakse väljaspool oma kodu ja perekonda, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks.

Vabatahtliku tegevust võib liigitada mitme tunnuse järgi, näiteks:

  • iseseisvalt tehtav (ka seltsingu või mitteformaalse kooslusena) või organisatsioonide (juriidiliste isikute) korraldatud vabatahtlik töö;
  • ühekordne (nt üritused, projektid) või regulaarne tegevus (organisatsiooni juures püsivalt);
  • eraisikuna oma vaba aja annetamine või organisatsiooni (nt äriühingu) poolt oma personali professionaalsete oskuste annetamine nende ametlikust tööajast (pro bono).

Vabatahtliku tegevusega tekib oma olemuselt võlaõiguslik suhe vabatahtliku ja teda kaasava isiku vahel. Nimetatud õigussuhe võib omada erinevate võlaõiguslike suhete tunnuseid ja seeläbi sarnaneda nii töölepingulise suhte, töövõtu kui ka käsundiga.

Üldjuhul ei saa vabatahtlikku tööd käsitleda töötamisena töölepingu alusel, kuivõrd töötamisel töölepingu alusel eeldatakse, et tööandja maksab töötajale töö eest tasu (töölepingu seaduse § 1 lg 2). Vabatahtlikult tehtava töö puhul ei saa aga eeldada, et seda tehakse üksnes tasu eest. Seetõttu võib vabatahtliku tegevust käsitleda pigem käsundilepingu alusel toimiva õigussuhtena, kuivõrd võlaõigusseaduse § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Teisisõnu, käsundi puhul ei eeldata tasu maksmist ning see toimub üksnes eelneva kokkuleppe alusel.

Kui vabatahtlik ei saa oma töö eest tasu, siis ei ole tegemist töölepingulise suhtega ja vabatahtlik ei ole töötaja töölepingu seaduse mõistes. Vabatahtliku tegevust kasutaval isikul puuduvad vabatahtliku suhtes töölepingu seadusest (samuti nt ka töötervishoiu ja tööohutuse seadusest) tulenevad õigused ja kohustused. Samuti puuduvad vabatahtlikul vastavad õigused ja kohustused (nt vabatahtlikule ei kaasne õigusi nõuda töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ning tervisekahjustuse eest hüvitist, sest töötervishoiu ja tööohutuse seadust kohaldatakse üksnes töölepingu alusel töötavale isikule). Vabatahtliku tegevust kasutav isik ei tasu vabatahtliku eest sotsiaalmaksu.

Vabatahtlikule, kellega on sõlmitud töövõtu-, käsundus- või muu võlaõiguslik leping või kelle puhul on tõendatud muul viisil (näiteks suulised kokkulepped, isikute selgitused vm) materiaalse tasu saamine, siis antud hüved maksustatakse tulumaksuseaduse (TuMS) § 48 alusel erisoodustusena sarnaselt töötajale. Muul juhul maksustatakse vabatahtlikule antud hüved TuMS § 49 alusel kingitusena, annetusena ja vastuvõtukuludena.

Vabatahtliku tegevuse olulistest põhimõtetest tulenevalt saab maksustamisel lähtuda järgnevast.

  1. Üldjuhul kasutavad vabatahtlike tööd mittetulundusühingud ja sihtasutused (MTÜ, SA), mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine. MTÜde, SAde korraldatud vabatahtlik töö võib hõlmata erinevates avalikes huvides ja ühiskonna heaks tehtavaid tegevusi. Kui MTÜd, SAd teevad seoses vabatahtlike tööga kulusid, mis on seotud nende põhikirjalise tegevusega, sealhulgas põhikirjas lubatud ettevõtlusega, siis ei teki neil maksukohustust. Kui transpordi-, majutus- ja toitlustuskulud on seotud MTÜ, SA põhikirjalise tegevusega (nt supiköögid, spordilaagrid vm), siis neid kulutusi ei maksustata. MTÜd, SAd maksavad tulumaksu nendelt kuludelt, mis ei ole seotud nende põhikirjalise tegevusega, sealhulgas põhikirjas lubatud ettevõtlusega (TuMS § 51 lg 3). Vastuvõtukulud aga maksustatakse TuMS § 49 lg 4 alusel.

    Tulumaksusoodustusega isikute nimekirja kantud MTÜd, SAd võivad teha vastuvõtukulusid maksuvabalt. Kui vastuvõtukulu ei ole seotud tulumaksusoodustusega isikute nimekirja kantud MTÜ, SA põhikirjalise tegevusega, siis maksustatakse kulud TuMS § 51 lg 3 alusel.
     
  2. Äriühingute (OÜ, AS) eesmärgiks on vastupidiselt MTÜdele, SAdele majandustegevuse kaudu tulu saamine. Üldjuhul kasutavad äriühingud oma majandustegevuses palgalist tööjõudu. Kui äriühing on lisaks oma töötajatele kasutanud ka vabatahtlike (nt tasuliste ürituste korraldamisel) ja sõlminud vabatahtlikega võlaõiguslikud lepingud, siis tuleb vabatahtlikele antud hüved maksustada oma töötajate antud hüvedega samadel alustel (nt transpordi-, majutus- ja toitlustuskulud).

    Vabatahtlikule (residendist füüsilisele isikule) makstud taskuraha või päevaraha (Eestis toimuva töö/tegevuse eest) kuulub maksustamisele palgatuluna (tulumaksuga, sotsiaalmaksuga ja -maksetega).

Kui füüsiline isik osaleb äriühingu majandustegevuses isikliku majandusliku kasu saamise eesmärgil, siis ei ole see enam vabatahtlik tegevus selle tavapärases mõistes. Seoses sellega tekib äriühingu ja füüsilise isiku vahel võlaõiguslik suhe, mis võib sarnaneda nii töölepingulisele suhtele, töövõtule kui ka käsundile. Kõikide suhteliikidega kaasnevad nii äriühingule kui ka füüsilisele isikule teatud ülesanded (nt üritusele piletite müük ja/või kontroll, kaupade müük, toitlustamine jm), kohustused (nt tagada väljaõpe, töövahendid jm) ja vastutus (nt rahaline vastutus jm). Seetõttu tuleb äriühingu puhul alati hinnata, kas tegemist on vabatahtliku tegevusega või füüsilise isiku poolt konkreetse töö tegemisega tasu saamise eesmärgil.

Eraisikust eramuehituse tellija (edaspidi tellija) ja ehitaja sõlmivad reeglina töövõtu-, käsundus- või võlaõigusliku lepingu, kus lepitakse kokku töö ulatus, tingimused, tähtajad, tasumine ja garantii. Lepingu olemasolu on tellijale garantiiks tööde nõuetekohaseks teostamiseks ning alus puuduste ja rikkumiste kõrvaldamiseks. Lepingu sõlmimisele eelneb ehitaja poolt esitatav hinnapakkumine.

Maksude tasumise kohustus oleneb sellest, kas füüsilisest isikust töö tellija tellib elamuehituse äriühingult, füüsilisest isikust ettevõtjalt või ehitusmehelt, kes ei ole ettevõtja.

  1. Kui ehitajaks on äriühing
    Ehitustööde tellimisel äriühingutelt puuduvad füüsilisest isikust töö tellijal riigi ees maksukohustused. Kõigilt töötajatele tehtud palgaväljamaksetelt maksab maksud tööandja ehk äriühing. Kui äriühing on käibemaksukohustuslane, on tal lisaks veel kohustus deklareerida käivet ning maksta käibemaksu kaupade ja teenuste müügilt. See tähendab, et kui käibemaksukohustuslasena registreeritud äriühing esitab füüsilisest isikust tellijale arve koos käibemaksuga, peab tellija tasuma arvel näidatud käibemaksu äriühingule ja riigile maksab selle käibemaksu äriühing – tellija on küll käibemaksu kulu kandja, kuid ta ei pea seda ise riigile maksma.

    Juhul, kui äriühing soovib arveldada sularahas ning lepingu lõplik hind kujuneb käibemaksu võrra odavamaks, siis on üsna suur risk, et käive jääb ettevõtte poolt käibedeklaratsioonidel deklareerimata ja sularahas tehtud töötasu väljamakseid töötajatele ei kajastata tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonidel (edaspidi TSD). Seega sularahas arvelduste korral on risk, et riigile jäävad äriühingu poolt maksud maksmata.

     
  2. Kui ehitajaks on füüsilisest isikust ettevõtja e FIE
    FIE-st ehitajate selline tegevus on tulumaksuseaduse § 14 kohaselt käsitletav iseseisva majandus- ja kutsetegevusena, mille eesmärgiks on tulu saamine, ning makstud töö või teenustasu muutub tema ettevõtlustuluks, mida eraisikust ehitaja peab iseseisvalt deklareerima.

    Sellelt tulult peab tasuma tulumaksu ja sotsiaalmaksu ning kui tegemist on käibemaksukohustuslasega, siis ka käibemaksu teenuste ja kaupade müügilt. Juhul, kui FIE soovib arveldada sularahas, siis on jällegi üsna suur risk, et nimetatud ettevõtlustulu jääb FIE-el deklareerimata ja riigile jäävad maksud maksmata.

     
  3. Kui ehitajaks on füüsiline isik
    Kui ehitaja tegevus ei vasta tulumaksuseaduse § 14 lg-s 2 sätestatud ettevõtluse tunnustele (iseseisev majandus- ja kutsetegevus, mille eesmärgiks on tulu saamine), siis peab
    • tellija registreerima töötamise registris (TÖRis) füüsilise isiku töötamise;
    • töölepingu korral tellija deklareerima ja tasuma palga väljamaksetelt kõik maksud ja maksed;
    • töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu korral ehitaja deklareerima ja tasuma töö- või teenustasult oma tuludeklaratsioonis tulumaksu ning tellija deklareerima ja tasuma sotsiaalmaksu ja -maksed (töötuskindlustusmakse ja ka kohustusliku kogumispensioni makse, kui ehitaja on kohustatud isik).

Eesti residendist kaugsõiduautojuhtide ja meremeeste, kes töötavad välisriigis, tulude kontrollimisel on selgunud, et valearusaamade tõttu on tulu jäänud Eestis maksustamata. Selgitame järgnevalt nimetatud tulu deklareerimise ja maksustamise kohustust, ka mitteresidendist kaugsõiduautojuhtide korral.

Tulumaksuga maksustamisel on oluline residendi mõiste. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik resident (piiramatu maksukohustusega isik), kui:

  • tema elukoht on Eestis või
  • kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval.

Juba ühe nimetatud tingimuse täitumisest piisab, et isik oleks resident.

Kui kaugsõiduautojuhi või meremehe elukoht on Eestis, on ta resident vaatamata asjaolule, et ta Eestis pikka aega ei viibi, ning tal on Eestis tulumaksu tasumise kohustus kogu maailmas teenitud tulult, sealhulgas välisriigi tööandja makstud töötasult (alus TuMS § 12 lg 1). Välisriigis töötamise eest saadud töötasu ei maksustata Eestis ainult juhul, kui isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul ning nimetatud tulu on välisriigis maksustatav (alus TuMS § 13 lg 4). Kaugsõiduautojuhtide ja meremeeste töötasu puhul ei ole aga reeglina tegemist välisriigis maksustatava tuluga.

Eesti on sõlminud paljude riikidega kahepoolse tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi maksuleping). Maksulepinguga on riigid omavahel kokku leppinud, millist tulu kumbki riik millises ulatuses maksustada võib. Kuigi erinevate riikidega sõlmitud maksulepingutes võib olla erinevusi, on reeglina maksulepingu töötasu maksustamist puudutava artikli 15 kohaselt riigil, kus asub tööandja, õigus Eesti residendi töötasu maksustada vaid juhul, kui töö on toimunud selles välisriigis.

Kaugsõiduautojuhid ei viibi reeglina pikemalt riigis, kus asub nende tööandja, seega ei saa maksulepingu tõttu välisriigi tööandja riik maksustada kaugsõiduautojuhtide töötasu. Seega maksustatakse nimetatud tasu Eesti tulumaksuseaduse alusel Eestis kui residendiriigis.

Eestis maksustatavast tulust saab maha arvata kohustuslikud sotsiaalkindlustusmaksed, märkides need tuludeklaratsiooni tabelisse 9.7 (alus TuMS § 281).

Meremeeste töötasu tulumaksuga maksustamise kohta võib maksulepingus olla erisäte, mille kohaselt töötasu võib maksustada laeva opereeriva äriühingu või ka tööandja riik, olenemata sellest, kus töö toimus. Seetõttu tuleb meremeeste puhul igal konkreetsel juhtumil lähtuda selle riigiga sõlmitud maksulepingust.

Kaugsõiduautojuht või meremees saab asjaolu, et välisriigis saadud töötasu on välisriigis maksustatud, tõendada kõige paremini välisriigi maksuhalduri tõendiga. Reeglina ei ole maksuvabastuseks piisav, kui tööandja tõendile on tulumaksuks märgitud 0, sest siis ei ole selge, kas tulu on olnud maksustatud ja mahaarvamiste tõttu tulumaksu tasuda ei olnud vaja, või ei ole välisriigi maksuametile tulu deklareeritud.

Välisriigi tööandja puhul on tulu deklareerimisel erinevus selles, et tulumaksu aasta jooksul kinni peetud ei ole ning see tuleb tasuda kord aastas esitatava tuludeklaratsiooni alusel ise.


Mitteresidendist kaugsõiduautojuht

Mitteresidendist kaugsõiduautojuhi, kelle tööandjaks on Eesti residendist äriühing, töötasu ei maksustata Eestis tulumaksuga, kui ta täidab oma tööülesandeid väljaspool Eestit. Tulumaksuga maksustamiseks puudub alus tulumaksuseaduses, samuti on Eestiga sõlmitud maksulepingutes sätestatud, et Eesti ei saa maksustada teise riigi residendist töötaja töötasu, kui töö ei toimu Eestis.

Seega, kui mitteresidendist kaugsõiduautojuht sõidab väljaspool Eestit, ei pea Eesti residendist tööandja väljamaksetelt Eestis tulumaksu kinni. Mitteresidendist saaja deklareerib saadud töötasu ise riigis, kus ta on resident.

Eesti residendist ja Euroopa majanduspiirkonna lepinguriigi residendist laevapere liige, kelle tööandja on Eesti äriühing või Eestis tööandjana tegutsev välismaa äriühing, deklareerib töötasu residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni uues tabelis 7.3
Tabel 7.3 on eeltäidetud deklaratsiooni TSD lisade 1 ja 2 põhjal.

Töötasu arvestatakse aastatuluna, kuid tulumaksu määr on 0% ja seetõttu inimene ei saa tulust mahaarvamisi teha.


Eesti residendist laevapere liige, kelle tööandja on välismaa äriühing ja

  • kes töötab välismaal, kuid tingimustele vastaval laeval, deklareerib töötasu tuludeklaratsiooni uues tabelis 7.3 tulumaksu määraga 0%. Töötasu arvestatakse aastatuluna, kuid tulumaksu määr on 0% ja seetõttu inimene ei saa tulust maha arvamisi teha. Inimene peab tuludeklaratsioonis ära näitama ka laeva IMO numbri, mille abil Maksu- ja Tolliamet kontrollib Transpordiametilt laeva vastavust erikorra tingimustele.
  • kes töötab välismaal, kuid muul laeval, deklareerib töötasu tuludeklaratsiooni tavakorras tabelis 8.1 või 8.8. Töötasu arvestatakse aastatuluna ning tulust saab maha arvamisi teha.

Isikud, kes saavad töötasu Euroopa ühendustelt ametnikena ning kes tasuvad Euroopa ühenduste maksu, on nimetatud tulu osas Eestis tulumaksust vabastatud ning seda Eestis ei deklareeri.
 

Kellel on deklareerimise kohustus

Eesti residendist füüsiline isik ei ole kohustatud Euroopa ühendustelt ametnikuna saadud töötasu, päevaraha ning hüvitisi, mis on Eestis Protokolli alusel tulumaksust vabastatud, deklareerima Eesti residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonis (Euroopa Kohtu 5. juuli 2012 otsus nr c-558/10).

Ekspertidele (kes ei ole ametnikud) makstav tasu, mis ei ole ühenduste maksuga maksustatav, ei ole Eesti residendist füüsilisele isikule Eestis tulumaksust vabastatud ning saadud eksperdi tasu tuleb deklareerida Eestis.
 

Euroopa ühenduste ametnike maksuvabastusest

Euroopa ühenduste maks (tax for the benefit of the European Communities, nn community tax) on kinnipeetav maks, mida vastavalt 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli (Protocol on the Privileges and Immunities of the European Communities) artiklile 13 tasuvad ühenduste kasuks ühenduse ametnikud ja muud teenistujad oma Ühenduselt saadud palkadelt ja tasudelt.

Protokoll määrab kindlaks teenistujate ringi, kes ei pea maksma siseriiklikku tulumaksu Ühenduse poolt makstud töötasudelt ning teenistustest vabastamise tasudelt, samuti ühenduse invaliidsuspensioni, vanaduspensioni ja toitjakaotuspensioni saajad.

Viimati uuendatud 26.08.2021

Kas sellest lehest oli abi?