Sa oled siin

Füüsilise isiku residentsuse määramise juhend

Maksukorralduse seaduse § 15 lõike 1 alusel annab Maksu- ja Tolliamet välja juhendi füüsilise isiku residentsuse määramiseks.
 

Sisukord


1. Residendi mõiste
1.1. Elukoha mõiste
1.2. 183 päeva lugemine

2. Residentsuse muutumine
2.1. Maksuhalduri otsus
2.2. Residentsuse muutumise aeg
2.3. Eestisse saabumine
2.4. Lahkumine Eestist

3. Deklareerimisest ja tulumaksu tasumise kohustusest
 

1. Residendi mõiste


Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik Eesti resident, kui on täidetud vähemalt üks alljärgnevatest tingimustest:

  • isiku elukoht on Eestis;
  • isik viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval;
  • isik on välisteenistuses viibiv Eesti diplomaat.

Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud, nii TuMSi §-des 13–22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt.

Residentsuse määramise aluseks on kolm kriteeriumit, millest juba ühe tingimuse täitumisel loetakse isik residendiks Eestis. Eesti elanike puhul on residentsuse määramisel oluline elukoha muutumine, välismaalt ajutiselt saabujatele Eestis viibitud päevade arv.

Mitteresident on eelmistes lõigetes nimetamata füüsiline või juriidiline isik. Mitteresident maksab tulumaksu ainult Eesti tuluallikast saadud tulult.

Kui maksulepingu alusel määratud residentsus erineb Eesti seaduse alusel määratud residentsusest või välislepingus on tulu maksustamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.
 

1.1. Elukoha mõiste


Elukoha määramisel lähtume elukoha mõistest tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 14, mille kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama sätte alusel võib elukoht ühel ajal olla mitmes kohas ning elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.

Elukoht loetakse alaliseks, kui on selge, et elukoht on sisse seatud püsivaks kasutamiseks vastandina tingimustele, millest on näha, et isik kavatseb jääda nimetatud kohta vaid lühiajaliselt elama. Elukohaks loetakse nii elamut kui korterit, tuba jm sellist elukohta, mis on kas isiku enda omandis, üüritud või muul viisil isiku kasutuses alaliseks elamiseks (ka näiteks abikaasa korter või tööandja üüritav pind).

Isiku elukoha määramisel on oluline elukoha alalisus ja püsivus, see tähendab, et peab olema ilmne, et isik on teinud ettevalmistusi ja pingutusi elukoha muutmiseks temale kogu aeg ja püsivalt kättesaadavaks, mitte omandanud seda eesmärgiga elada kohas põhjustel, mis on oma olemuselt lühiajalised (puhkusereis, ärireis, õppereis, kursused koolis jne). Vara (ka kinnisvara) omamine Eestis ei muuda iseenesest isikut tulumaksuseaduse mõistes residendiks. Juhul, kui isikule kuuluv korter või elamu on teistele isikutele välja üüritud, ei ole tegemist selle isiku elukohaga.
 

1.2. 183 päeva lugemine


Residentsuse määramiseks võetakse 183 päeva lugemisel arvesse ainult „füüsiliselt kohaloldud päevad". Päevade hulka loetakse kõik Eestis viibitud päevad, olenemata siinviibimise põhjustest (välja arvatud juhul, kui isik, kes pidi Eestist lahkuma, ei saanud seda teha objektiivsetel, temast mitteolenevatel põhjustel (näiteks raske haigus)).

183 päeva hulka loetakse lisaks riigis viibitud täispäevadele ka osa päevast (kaasa arvatud saabumise ja lahkumise päev).

Terveid päevi, mil isik viibib väljapool Eestit kas puhkusel, lähetuses või mõnel muul põhjusel, ei loeta 183 päeva hulka. Kuid ükskõik kui lühidalt Eestis viibitud aeg arvestatakse ühe päevana 183 päeva sekka.

Näide
Isik viibib Eestis 1. jaanuarist kuni 2. juulini (s.o 182 päeva) ning seejärel 31. detsembril veel ühe päeva. Nimetatud isik loetakse residendiks 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini (ka ajavahemikul 3. juuli kuni 30. detsember).

 

2. Residentsuse muutumine


2.1. Maksuhalduri otsus


Otsuse füüsilise isiku staatuse muutumise kohta (residendist mitteresidendiks või vastupidi) teeb maksuhaldur. Kui isik saabub või lahkub Eestist asjaoludel, mis võivad mõjutada tema residentsust, pöördub isik residentsuse staatuse selgitamiseks maksuhalduri poole. TuMS § 6 lõike 6 kohaselt on füüsiline isik kohustatud teavitama maksuhaldurit residentsuse tekkimisest või muutumisest. Seda on võimalik teha rahandusministri kinnitatud füüsilise isiku residentsuse määramise vormil R, mille abil antakse ülevaade isiku residentsust mõjutavatest olulistest tähendust omavatest asjaoludest. Nimetatud vormi abil on võimalik lahendada erinevate riikide residentsuse määramise normide tõttu tekkida võivat topeltresidentsust. Maksuhaldur saab ka ainult enda kogutud andmete alusel otsustada isiku residentsuse üle, kui maksumaksjalt ei ole võimalik andmeid saada või juhul, kui saadud andmed ei ole usaldusväärsed. Isik esitab maksuhaldurile andmed ning tõendid residentsust mõjutavate asjaolude kohta. Maksuhalduril on õigus nõuda isikult täiendavaid tõendeid ja dokumente.

Residentsuse muutumisel Eesti elanike puhul on residentsuse määramisel oluline elukoha olemasolu või muutumine ja eluliste huvide kandumine välisriiki seoses elukoha muutumisega. Välisriigist ajutiselt saabujatel on oluline Eestis viibitud päevade arv. Erinevate riikide seadustest tulenevalt võidakse isikut lugeda samaaegselt residendiks mitmes riigis, seega isikul võib tekkida topeltresidentsus. Kui Eesti ja teise riigi vahel on sõlmitud ja kehtiv tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise leping (edaspidi maksuleping), on võimalik topeltresidentsust vältida. Maksulepingust tuleneva topeltresidentsuse vältimise kohaldamiseks esitab isik välisriigi maksuhalduri kinnitatud residentsuse tõendi.

Kui maksuhalduril on olenemata teise riigi maksuhalduri väljastatud residentsustõendist põhjust isiku residentsuses maksulepingu mõistes kahelda, siis määravad kahe riigi maksuhaldurid isiku residentsuse kindlaks vastavalt maksulepingus sätestatud kriteeriumidele vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Ka isikul endal on õigus topeltresidentsuse kõrvaldamiseks vastastikuse kokkuleppe menetlus algatada, pöördudes vastava taotlusega maksuhalduri poole. Vastastikuse kokkuleppe menetlust reguleerib maksulepingus üldjuhul artikkel 25.

Maksuhaldur teeb pärast asjaolude ja tõendite analüüsimist otsuse isiku residendiks või mitteresidendiks registreerimise kohta. Maksuhaldur teeb märke isiku residentsuse kohta maksukohustuslaste registrisse ning isiku taotlusel väljastab tõendi tema residendiks või mitteresidendiks registreerimise kohta. Isiku residentsust puudutav info on avalik.

Kui teadaolevad asjaolud ei võimalda isiku residentsuse muutumist tulevikus määrata, siis loetakse isiku staatus residendi või mitteresidendina muutumatuks seni, kuni asjaolud on muutunud selgeks (nt isik on viibinud Eestis vähemalt 183 päeval). Füüsiline isik pöördub maksuhalduri poole, tutvustades muutunud asjaolusid ning esitades vormi R ja vajalikud dokumentaalsed tõendid. Residentsus muudetakse tagantjärele saabumise/lahkumise kuupäevast alates. Võimalik maksude ümberarvestus tehakse residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni alusel või maksuotsuses (nt mitteresident, kelle tuludele on rakendatud residendi tuludelt tehtavaid mahaarvamisi, mis mitteresidendile polnud lubatud, tasub juurdemääratud tulumaksu maksuotsuse alusel). Enammakstud maksud tagastatakse residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni või maksukorralduse seaduse § 106 alusel.

Väljamakse tegija ei otsusta saaja residentsuse muutumise üle iseseisvalt, vaid saab väljamakse saaja residentsuse kohta kinnituse vaid maksuhalduri otsuse alusel.
 

2.2. Residentsuse muutumise aeg


Tulumaksuseaduse kohaldamisel loetakse, et füüsilise isiku staatus residendi või mitteresidendina muutub maksustamisperioodi (kalendriaasta) jooksul isiku staatust muutval kuupäeval, seega saabumisel või lahkumisel.

Isiku alalise, püsiva või peamise elukoha muutumisel teise riiki muutub residentsus elukoha muutumise päevast. Isikutel, kes viibivad Eestis ajutiselt, algab ja lõpeb residentsus Eestis viibitud päevade arvestuse alusel. Isiku topeltresidentsuse kõrvaldamisel maksulepingu kohaselt arvestatakse igal konkreetsel juhul ka teises riigis residentsuse tekkimise ja lõppemise kuupäevadega teise riigi maksuhalduri poolt kinnitatud residentsustõendi alusel.
 

2.3. Eestisse saabumine


Mitteresidendist füüsiline isik loetakse Eestis residendiks alates esimesest dokumentaalselt tõendatud päevast kaheteistkümne järjestikuse kalendrikuu jooksul, mil ta saabus Eestisse ning isik vastab TuMS § 6 lõigetes 1 või 5 sätestatud tingimustele.

Füüsiline isik, kes saabub Eestisse, pöördub maksuhalduri poole taotlusega vormil R tema residentsuse kindlaksmääramiseks. Maksuhaldur võib isiku soovil kohe tema Eestisse saabumisel teha otsuse tema staatuse määramiseks residendina, kui isiku poolt esitatud andmete põhjal on alust arvata, et tema viibimine Eestis kestab kaheteistkümne järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva või kui ta on tulnud kavatsusega asuda Eestisse elama. Kui isik saabub riigist, kellega Eestil on sõlmitud maksuleping, selgitatakse välja ja kõrvaldatakse võimalik topeltresidentsus igal konkreetsel juhtumil konkreetsete asjaolude alusel maksulepingus sätestatu kohaselt.

Füüsiline isik, kellel on Eestis elukoht (kas alaline või peamine), loetakse tulumaksuseaduse kohaselt residendiks terve maksustamisperioodi jooksul. Elukoha muutumisel loetakse residentsus muutunuks elukoha muutumise päevast.

Eestisse saabunud füüsiline isik on resident, kui ta viibib Eestis kaheteistkümne järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Füüsiline isik loetakse residendiks esimesest saabumise päevast nimetatud kaheteistkümne järjestikuse kalendrikuu jooksul. Eestisse saabunud füüsiline isik loetakse residendiks lahkumise päevani (kaasa arvatud), välja arvatud juhul kui nimetatud isikul ei ole Eestis tekkinud alalist, püsivat või peamist elukohta.

Kui füüsiline isik on tulumaksuseaduse alusel resident Eestis, kuid maksulepingu alusel loetakse sama isikut residendiks teises riigis, registreeritakse isik Eestis mitteresidendiks alates teises riigis lepinguresidentsuse tekkimise päevast. Mitteresidendiks registreerimiseks teavitab isik Eesti maksuhaldurit oma residentsuse muutumise asjaoludest ning esitab teisest riigist saadud residentsustõendi.

Füüsiliselt isikult saadud info põhjal registreerib maksuhaldur isiku residendiks või mitteresidendiks alates Eestisse saabumise kuupäevast. Juhul, kui isiku residendiks muutumise asjaolud selguvad tunduvalt hiljem kui Eestisse saabumise kuupäev, registreeritakse isik residendiks asjaolude selgumisel tagantjärele alates esimesest Eestisse saabumise päevast. Kui residentsust mõjutavad asjaolud muutuvad, on isik kohustatud muudatustest Eesti maksuhaldurit esimesel võimalusel kirjalikult teavitama.
 

2.4. Lahkumine Eestist


Residendist füüsiline isik loetakse mitteresidendiks alates Eestist lahkumise päevale järgnevast kalendripäevast, kui isik vastab TuMS § 6 lõigetes 3 ja 5 sätestatud tingimustele.

Kui residendist füüsiline isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet elukohta muuta (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 3) ja Eestisse tal elukohta ei jää ning isik ei viibi Eestis üle 183 päeva kaheteistkümne järjestikuse kalendrikuu jooksul ega ole samal ajal ka Eesti diplomaat, loetakse teda Eesti suhtes mitteresidendiks Eestist lahkumise päevale järgnevast päevast.

Residendist füüsiline isik, kellel on alust arvata, et tema staatus Eesti residendina Eestist lahkumisel muutub, pöördub maksuhalduri poole taotlusega vormil R tema residentsuse muutmiseks maksukohustuslaste registris. Füüsiline isik registreeritakse Eestis mitteresidendiks, kui isik ei vasta enam või on alust arvata, et ei hakka vastama TuMS §-s 6 sätestatud residendi tingimustele.

Maksuhaldur, analüüsinud isiku residentsust puudutavaid asjaolusid (ka teadaolevat tulevikku), teeb isiku residentsuse kohta otsuse. Isik registreeritakse mitteresidendina Eestist lahkumise päevale järgnevast päevast. Kui isiku poolt esitatud ja maksuhalduri poolt kogutud andmete põhjal ei ole võimalik määrata, kas isiku staatus residendina Eestist lahkumisel muutub, tehakse vastav otsus asjaolude selgumisel, vajadusel tagantjärele.

Ka juhul, kui Eestist lahkuv isik on TuMS § 6 lõikes 1 toodud kriteeriumite alusel Eesti resident, kuid lahkub riiki, kellega Eesti on sõlminud maksulepingu, ning kehtiva maksulepingu alusel loetakse teda residendiks teises riigis, registreeritakse isik mitteresidendina alates päevast, mil maksulepingu alusel loetakse isikut residendiks selles teises riigis. Topeltresidentsuse vältimiseks maksulepingu alusel esitab isik Eesti maksuhaldurile teise riigi maksuhalduri poolt kinnitatud residentsuse tõendi. Kui residentsust mõjutavad asjaolud muutuvad, on isik kohustatud muudatustest Eesti maksuhaldurit esimesel võimalusel kirjalikult teavitama.

Kui maksuhalduril on olenemata teise riigi väljastatud residentsustõendist põhjust isiku residentsuses maksulepingu mõistes kahelda, siis määravad kahe riigi maksuhaldurid isiku residentsuse kindlaks vastavalt maksulepingus sätestatud kriteeriumidele vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.
 

3. Deklareerimisest ja tulumaksu tasumise kohustusest


Residendist füüsilised isikud deklareerivad Eestis kogu oma tulu ehk isikut maksustatakse „maailmatulu" põhimõtte kohaselt. Kui mitteresidendi maksustatavatelt tuludelt on tulumaks TuMS § 41 kohaselt TuMS §-s 43 sätestatud määrades kinni peetud, ei ole mitteresidendil nimetatud tulude deklareerimise kohustust. Mitteresidendid deklareerivad Eestist saadud TuMS § 29 alusel maksustatava ettevõtlustulu ning vara võõrandamisest saadud kasu, samuti TuMS § 29 lõigete 1, 2, 6, 7, 9 või 10 alusel maksustatava tulu, millelt tulumaksu pole kinni peetud.

Füüsiline isik, kes ei olnud resident kogu maksustamisperioodi kestel, esitab tuludeklaratsiooni ainult residendiks oleku ajal saadud tulude kohta ja võib teha TuMS 4. peatükis lubatud mahaarvamisi sama ajavahemiku kohta, TuMS §-des 23, 23¹ sätestatud mahaarvamisi ning §-s 28² sätestatud summalist mahaarvamiste piirangut võetakse arvesse proportsionaalselt kuude arvuga, mille jooksul isik oli resident (TuMS § 44 lg 1²). Proportsionaalne arvestus tähendab, et näiteks residendiks olek ajavahemikul 16.01.2018 kuni 03.03.2018 võimaldab maksustamisperioodi (kalendriaasta) tulust maha arvata maksuvaba tulu maksimaalselt 1500 eurot (3/12 x 6000 aastast 2018). Samal ajal kohaldub maksuvabale tulule ka piirang olenevalt tulu suurusest, ehk kui kogu aasta tulu kokku ületab 25 200 eurot, puudub õigus maksuvabale tulule üldse.

Samal maksustamisperioodil mitteresidendina saadud tulusid residendi deklaratsioonil ei näidata, nimetatud tulude suhtes kehtivad mitteresidendile sätestatud tulude deklareerimise kohustused.

Kui isik loetakse erinevate riikide seaduste alusel residendiks mitmes riigis, on võimalik topeltresidentsus kõrvaldada maksulepingu abil. Kui maksulepingust tulenevalt loetakse

  • isik residendiks Eestis, siis nimetatud isik deklareerib Eestis kogu maailmast saadud tulud;
  • isik residendiks mitte Eestis, vaid teises maksulepingu riigis, siis kehtivad nimetatud isiku suhtes maksulepingust tulenevad soodustused ning vabastused, arvestades mitteresidendi kohustusi Eestist saadud maksustatavate tulude deklareerimisel. Mitteresidendi tuludele maksulepingust tulenevate soodustuse või -vabastuse kohaldamiseks esitab isik teise maksulepinguriigi maksuhalduri kinnitatud residentsuse tõendi.

Kui residendist või mitteresidendist füüsiline isik on saanud Eestis tulumaksuseaduse alusel maksustatavat tulu, siis tuleb nimetatud tulud deklareerida tulumaksuseaduses ettenähtud korras arvestades maksulepingust tulenevate soodustuste või vabastustega. Seega näiteks juhul, kui mitteresident sai Eestis TuMS § 29 kohaselt maksustatavat tulu, mis on maksulepingu alusel Eestis tulumaksust vabastatud, deklareeritakse mitteresidendi maksustatav tulu, märkides tulumaksu määraks ning summaks 0.
 

Kui vajate abi

 

10.10.2017