Sa oled siin

Kas autojuhtidele saab maksta maksuvaba päevaraha (uuendatud aprillis 2015)

Järgnevalt selgitame autojuhtidele makstavate päevarahade maksustamist. Selgituse andmisel oleme arvestanud muuhulgas kohtu seisukohtadega küsimustes, mis puudutavad kaugsõidu autojuhtidele maksuvaba päevaraha maksmist.

Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 20 kohaselt peab töölepingus olema fikseeritud muude kohustuslike töölepingu tingimuste ja andmete kõrval töö tegemise koht või piirkond.

Töölepingu seaduse § 21 lg 1 kohaselt on töölähetus töötaja lähetamine tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta.

Vabariigi Valitsuse määruse „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, nende maksmise tingimused ja kord" § 4 kohaselt makstakse teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest välislähetuse päevaraha tingimusel, et välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht.

Seega sõltub maksuvaba päevaraha maksmise ning autojuhi töölähetusse saatmise võimalus reeglina töö tegemise reaalsest asukohast.

Kui autojuhi reaalseteks tööülesanneteks on sõitude tegemine Eestis, kuid aeg-ajalt tehakse ka üksikuid välissõite, on sellise autojuhi töötegemise piirkonnana käsitletav Eesti. Aeg-ajalt ettetulevad välissõidud töötegemise piirkonnast väljapoole on nõuetekohasel vormistamisel käsitletavad töölähetusena, koos võimalusega maksta töölähetuses viibimise eest õigusaktides sätestatud määrades maksuvaba päevaraha.

Kui autojuhi kokkulepitud töö seisneb peamiselt Eestist lähtuvates kaubavedudes ja tööjõud selle töö tegemiseks on palgatud Eestist, siis leidis kohus, et ka sellised sõidud on töölepingu seaduse § 21 tähenduses töölähetused. Konkreetsetest asjaoludest tulenevalt asus kohus seisukohale, et kui tegemist on liikuva iseloomuga tööga, siis ei ole töö iseloomust tulenevalt võimalik määrata püsiva töö tegemise asukohta.

Kohus on asunud seisukohale, et olukorda, kus autojuhid, kes teostavad kaubavedusid välisriikides ja viibivad seetõttu valdava osa ajast välismaal, saab iseloomustada kindla püsiva töö tegemise koha puudumisena, millisel juhul tuleb tagada nendele autojuhtidele samaväärne kaitse võrreldes püsiva töö tegemise kohaga töötajatega.

Eelnev ei laiene olukorrale, kus Eesti residendist tööandja palkab küll tööjõu Eestist, kuid palgatud autojuhid elavad ja töötavad alaliselt väljaspool Eestit ja teostavad vedusid teatud kindlal marsruudil välisriigis või mitme välisriigi vahel ilma, et nad peaksid kauba peale- või mahalaadimiseks Eestisse tulema. See tuleneb otseselt kohtu seisukohast, mille kohaselt maksuvabastuse piirid on ette nähtud nii, et isiku püsivast elukohast eemal, töölepingus märgitud kindlas asukohas töötamise korral maksuvaba päevaraha ei maksta ja püsivalt väljaspool alalist elukohta kindlas kohas töötamise korral on elukohast eemal viibimisest tekkivad kulutused töötasu osa.

Seega on oluline töölepingus märkida reaalne töö tegemise koht, et vältida hilisemaid vaidlusi teemal, kas maksuvaba päevaraha maksmine oli õigustatud või mitte. Kui autojuhid võetakse tööle vedude teostamiseks üksnes välismaal ja ilma, et vedude algus- või sihtpunkt oleks Eesti, tuleb töölepingus näidata reaalne töö tegemise koht või piirkond välismaal, mis välistab ühtlasi selliselt teostatud sõitude lugemise lähetuseks töölepingu seaduse § 21 tähenduses.

Täiendavalt märgib maksuhaldur, et juhul kui autojuhil tekib seoses oma tööülesannete täitmisega vajadus teha kulutusi, mis oma iseloomult on tööandja (ettevõtlusega seotud) kulutused, saab tööandja need autojuhile kuludokumendi alusel maksuvabalt hüvitada vastavalt tulumaksuseaduse § 12 lg 3.

 


 

16.02.2016