Sa oled siin

Püsiva tegevuskoha kasumi maksustamine

Juhend on koostatud maksukorralduse seaduse § 15 alusel, mille lg 1 kohaselt riikliku maksu maksuhalduril on õigus anda maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste selgitamiseks ja tutvustamiseks selgitusi ja juhendeid, mille eesmärk on tagada maksuseaduste ühetaoline kohaldamine riiklike maksude maksuhalduri poolt. Nimetatud selgitused ja juhendid ei ole maksukohustuslasele siduvad (maksukorralduse seaduse § 15 lg 2).

Sisukord

1. Maksustamise olulisemad õiguslikud alused
1.1. Tulumaksuseadus
1.2. Riikidevahelised topeltmaksustamise vältimise lepingud

2. Maksude arvutuse põhimõtted

3. Püsiva tegevuskoha kasumieraldiste maksustamise üldised põhimõtted
3.1. Deklareerimise aeg
3.2. Maksed välisriigis asuvale või ühisele pangakontole
3.3. Kulude ja hindade arvestus

4. Maksusoodustused ja -vabastused
4.1. Maksulepingu soodustused
4.2. Tulumaksuseadusest tulenevad maksuvabastused ja tulumaksukohustuse vähendamised

5. Maksumäärad

1. Maksustamise olulisemad õiguslikud alused

1.1. Tulumaksuseadus

Püsiv tegevuskoht on majandusüksus, mille kaudu toimub mitteresidendi püsiv majandustegevus Eestis (tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 7 lg 1).
Püsiv tegevuskoht tekib geograafiliselt piiritletud või liikuva iseloomuga majandustegevuse tulemusena või mitteresidendi nimel lepinguid sõlmima volitatud esindaja kaudu Eestis toimuva majandustegevuse tulemusena (TuMS § 7 lg 2).

Püsiva tegevuskoha mõiste kohaselt on selle tekkimiseks oluline eelkõige majandustegevuse olemasolu Eestis, mitte niivõrd geograafiliselt piiritletud koht. Püsiv tegevuskoht tekib ka liikuva tegevuse osas ning mitteresidendi nimel lepinguid sõlmima volitatud esindaja kaudu. Majandustegevuse toimimiseks on tavaliselt tarvis inimesi, kuid püsiv tegevuskoht võib tekkida ka ilma inimjõu abita töötavate seadmete või rajatiste kaudu.

Mitteresidendi tulu, mida ta saab Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu, arvestatakse kui tulu, mida see püsiv tegevuskoht oleks võinud saada iseseisva maksumaksjana, kes tegutseb samade või sarnaste tingimuste alusel samadel või sarnastel tegevusaladel ja on täiesti iseseisev mitteresidendi suhtes, kelle püsiv tegevuskoht see on (TuMS § 7 lg 3).

Mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuv püsiv tegevuskoht maksab Eestis tulumaksu:

  • erisoodustustelt (TuMS § 53 lg 2);
  • kingitustelt, annetustelt, vastuvõtukuludelt (TuMS § 53 lg 3);
  • kasumieraldistelt (TuMS § 53 lg 4);
  • ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja muudelt väljamaksetelt (TuMS § 53 lg 5).

Mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuvale püsivale tegevuskohale omistatud kasum, mis on maksustamisperioodil püsivast tegevuskohast rahalises või mitterahalises vormis välja viidud (TuMS § 53 lg 4), maksustatakse samadel põhimõtetel residendist äriühingu dividendi või muude kasumieraldistena jaotatud kasumi maksustamisega Eestis.

Siirdehinna turuväärtuse määramisega seonduvaid TuMS § 50 lõikeid 4–8 kohaldatakse ka mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või arvel tehtud tehingutele (TuMS § 53 lg 46).

Mitteresident on kohustatud tasuma tulumaksu siis, kui TuMS § 7 lg 3 alusel püsivale tegevuskohale omistatud kasum viiakse püsivast tegevuskohast välja. Püsivale tegevuskohale omistatud kasumi arvutamisel arvestatakse nii püsiva tegevuskohaga seotud tulusid kui ka selle saamiseks tehtud kulusid.

Kui residendist äriühing kustutatakse äriregistrist ilma likvideerimiseta ning äriühingu majandustegevust jätkatakse Eestis püsiva tegevuskoha kaudu, käsitatakse püsivale tegevuskohale omistatud kasumina ka äriregistrist kustututatud äriühingu omakapitali osa, mis ületab omakapitali tehtud rahalisi või mitterahalisi sissemakseid (TuMS § 53 lg 43).

Üleminekusättega TuMS § 61 lg 42 maksustatakse püsivast tegevuskohast väljaviidava vara maksumus osas, mis võrdub püsiva tegevuskoha jaoks sissetoodud vara arvel enne 2011. aasta 1. jaanuari väljaviidud püsivale tegevuskohale omistatud maksustamata kasumiga.

Püsivast tegevuskohast väljaviidav kasum deklareeritakse alates 2015 vormi TSD lisal 3 ning tulumaks tasutakse  väljaviimisele järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks (TuMS § 54 lõiked 2 ja 4).

Kasum deklareeritakse isegi juhul, kui tulumaksuseaduse alusel ette nähtud maksusumma on tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise lepingu  kohaselt Eestis tulumaksust vabastatud.

Deklaratsioon TSD lisa 3 esitatakse ka Eestis maksuvabade saadud TuMS § 50 lõikes 11 või § 53 lõikes 41 nimetatud dividendide ja § 50 lõikes 21 või § 53 lõikes 47 nimetatud väljamaksete suuruse ning tegijate kohta tulumaksuga topeltmaksustamise vältimiseks.

Kui mitteresidendist juriidiline isik omab Eestis püsivat tegevuskohta, siis on ta tulumaksu kinnipidajana kohustatud TuMS §-s 41 loetletud väljamaksetelt kinni pidama tulumaksu ja esitama maksustatavate väljamaksete kohta deklaratsiooni TSD koos vastavate lisadega.

Deklaratsioonide esitamiseks peab püsiv tegevuskoht olema Eestis registreeritud. Eesti äriregistris registreeritud filiaali andmed jõuavad MTA andmebaasi automaatselt, täpsustada on vaja püsiva tegevuskoha staatus.

Püsiv tegevuskoht, mida pole filiaalina kantud Eesti äriregistrisse, teeb taotluse registreerimiseks vormil R2.

Muudatuste ja lõpetamise kohta on vorm R4.

1.2. Riikidevahelised topeltmaksustamise vältimise lepingud

Kui mitteresident on resident riigis, kellega Eesti on sõlminud riikidevahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi maksuleping), kohaldatakse püsiva tegevuskoha maksustamisel maksulepingutest tulenevaid maksuvähendusi ja -soodustusi.

Maksulepingutes esitatud püsiva tegevuskoha käsitlus erineb mõnevõrra Eesti tulumaksuseaduses sätestatust. Püsiva tegevuskoha mõiste maksulepingu kohaldamiseks on sätestatud maksulepingu artiklis 5. Maksulepingud piiravad Eesti maksustamisõigust tulumaksuseadusega võrreldes.
Maksulepingutes tähistab mõiste „püsiv tegevuskoht" äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtte äritegevus. Maksulepingute püsivat tegevuskohta käsitlevas artiklis on toodud illustreeriv nimekiri võimalikest püsivatest tegevuskohtadest. Püsiva tegevuskoha määramisel on oluline, et oleks olemas äritegevuse koht, mis on piisavalt püsiv ja kindel ning äritegevus toimuks selle koha kaudu. Seega püsiv tegevuskoht tekib kohas, mis on isiku äritegevusega geograafiliselt ja majanduslikult seotud.

Erinevalt tulumaksuseadusest on maksulepingutes eraldi säte ehitustegevusega seotud püsivate tegevuskohtade suhtes. Nimelt on reeglina sätestatud, et ehitusplats, ehitus-, montaaži- või seadistamisprojekt või sellega seotud järelevalve kujutab endast püsivat tegevuskohta ainult juhul, kui see on kestnud maksulepingus sätestatud perioodi jooksul, näiteks kauem kui kuus kuud. Püsiva tegevuskoha tekkimise alguseks loetakse ehitustegevuse algust. Kui erinevad ehitusplatsid või -projektid on üksteisega seotud, moodustades geograafiliselt ja majanduslikult ühtse terviku, liidetakse nende kestus püsiva tegevuskoha määramisel kokku. Ehituse peatöövõtja tegevuse perioodi hulka loetakse ka aeg, millal alltöövõtjad viibivad ehitusplatsil.

Maksulepingutes on erinevalt tulumaksuseadusest loetletud nimekiri abistavatest ja ettevalmistavatest tegevustest, millega tegelemise korral ei loeta püsivat tegevuskohta teises riigis tekkinuks. Seega on võimalik, et mitteresidendil püsiv tegevuskoht küll eksisteerib, kuid seda ei loeta püsivaks tegevuskohaks maksulepingu mõttes, kuna mitteresidendi tegevus nimetatud püsiva tegevuskoha kaudu on ainult abistava või ettevalmistava iseloomuga.

Sarnaselt tulumaksuseadusega loetakse ka maksulepingutes püsiv tegevuskoht tekkinuks mitteresidendi esindaja kaudu. Maksulepingutes käsitletakse eraldi sõltuvat ja sõltumatut esindajat. Sõltuv esindaja moodustab mitteresidendi püsiva tegevuskoha, sõltumatu mitte. Kui isik, kes tegutseb ettevõtte nimel ning kes on volitatud sõlmima ja tegelikult sõlmib teises lepinguosalises riigis ettevõtte nimel lepinguid (ning isik ei ole sõltumatu esindaja), siis loetakse antud ettevõttel olevat püsivat tegevuskohta selles riigis kõigi sellise isiku poolt ettevõtte jaoks sooritatud tegevuste suhtes juhul, kui sellise isiku tegevus ei ole ainult abistava ja ettevalmistava iseloomuga, mis oleksid toimunud äritegevuse kindla asukoha kaudu ja mis ei muudaks seda äritegevuse kindlat asukohta püsivaks tegevuskohaks.

Mitteresidendi sõltuv esindaja on kui mitteresidendi käepikendus teises riigis. Lepingute sõlmimise all ei saa mõista pelgalt allakirjutamise fakti, oluline on kas ja kelle juures toimub tegelik ja oluliste tingimuste kokkuleppimine. Et määrata kindlaks volitus lepingu sõlmimiseks mitteresidendi nimel, tuleb arvestada kogu suhte iseloomu mitteresidendi ja esindaja vahel. Siinjuures on üldiselt oluline tehingute korduvus ja tegevuse püsivus, kuid lepingute loomusest tulenevalt võib püsiv tegevuskoht olla tekkinud ka ühe lepingu sõlmimisest.

Isik, kes tegutseb sõltumatu esindajana, ei tekita mitteresidendile püsivat tegevuskohta, kui esindaja tegutseb enda nimel oma tavapärase äritegevuse käigus ning juriidiliselt ja majanduslikult mitteresidendist sõltumatult.

Ühe isiku omamine või kontrollimine teise poolt ei tekita iseenesest püsivat tegevuskohta. Lähtuvalt konkreetsetest tegelikest asjaoludest võib tütarettevõte emaettevõttele siiski ka püsiva tegevuskoha tekitada (kuid iseenesest ta seda ei ole).

Mitteresidendi äritegevuse tulusid, mida maksulepingus mujal ei käsitata, võib maksulepingute kohaselt maksustada Eestis vaid juhul, kui mitteresidendi äritegevus toimub Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu (maksulepingute artikkel 7) .

Maksulepingutes lähtutakse sarnaselt tulumaksuseaduse § 7 lõikes 3 sätestatuga iseseisva maksumaksja fiktsioonist, mille kohaselt juhul, kui mitteresidendi äritegevus toimub teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu, loetakse sellele püsivale tegevuskohale omistatuks kasum, mille püsiv tegevuskoht oleks võinud saada iseseisva ettevõttena, kes osaleb samade või sarnaste tingimuste alusel samadel või sarnastel tegevusaladel ja on täiesti iseseisev oma suhetes mitteresidendiga, kelle püsiv tegevuskoht ta on (maksulepingu art 7 lg 2 ja 3).

Püsiva tegevuskoha kasumite määramisel võib maha arvata püsiva tegevuskoha tõttu tekkinud kulu, sealhulgas juhtimise ja administreerimisega tekkinud kulu, olenemata sellest, kus riigis kulu kanti.

Sageli märgitakse maksulepingu lahutamatuks osaks olevasse protokolli sätteid püsiva tegevuskoha kaudu teenitud tulu maksustamise piiramise kohta lepinguosalistes riikides.

2. Maksude arvutuse põhimõtted

Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 56 lg 1 alusel on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust.

MKS § 56 lg 2 kohaselt peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit.

MKS § 57 lg 3 kohaselt tuleb raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest.

TuMS § 55 lg 2 kohaselt on mitteresidendist juriidiline isik, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht, kohustatud kuue kuu jooksul, arvates majandusaasta lõpust, esitama Maksu- ja Tolliametile püsiva tegevuskoha majandusaasta aruande allkirjastatud eksemplari.

Lisaks on mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuval püsival tegevuskohal, kes on registreeritud käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses, deklaratsioonide TSD esitamise kohustus.

Seega eelnimetatud sätetest tulenevalt on mitteresident kohustatud deklareeritava maksustatava väärtuse määramiseks pidama eraldi püsiva tegevuskoha maksuarvestust. Kuigi maksuseadused ei reguleeri raamatupidamisreegleid, peab mitteresident maksuarvestust pidama viisil, mis võimaldab mõistliku aja jooksul saada ülevaate Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu tehtud kuludest, saadud tuludest, varadest ning kohustustest.

Mitteresidendist juriidiline isik võib Eestis asuva püsiva tegevuskoha raamatupidamisarvestust pidada oma asukohariigis seal kehtivate reeglite alusel, kui need reeglid vastavad rahvusvaheliselt tunnustatud raamatupidamisnõuetele ning võimaldavad määrata õige maksukohustuse Eestis.

TSD lisas 3 deklareeritud andmete õigsuse tõendamiseks peab mitteresidendist juriidiline isik (maksuhalduri nõudmisel) iga maksustamisperioodi lõpu seisuga tõendama, et Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu teenitud kasum oli maksustamisperioodi lõpu seisuga püsiva tegevuskoha kasutuses. Sisuliselt eeldab see püsiva tegevuskoha bilansi koostamist viisil, mis näitaks, et kogu teenitud kuid jaotamata kasumile vastab bilansi aktivas tegelik vara (raha, kaubad, väärtpaberid, nõuded vms).

3. Püsiva tegevuskoha kasumieraldiste maksustamise üldised põhimõtted

Mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha maksustamisel lähtutakse tulumaksuseaduses sätestatud üldisest põhimõttest, et jaotamata kasumit tulumaksuga ei maksustata.

Kui maksulepinguriigi residendil ei ole Eestis tekkinud püsivat tegevuskohta maksulepingu mõttes, siis maksustamine TuMS § 53 lg 4 alusel ei rakendu, kuna maksuleping seda ei luba. Püsiva tegevuskoha registreerimise kohustust Eesti seaduste kohaselt maksulepingu sätted ei mõjuta.

Maksulepingute ja tulumaksuseaduse koosmõjus on Eestil õigus maksustada selle jaotamise hetkel mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha tulu, millest on maha arvatud püsiva tegevuskoha tulu teenimisega seotud kulud ning juhtimise ja administreerimisega seotud mitteresidendist äriühingu Eesti püsivale tegevuskohale omistatud kulud.

Mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud deklareerima TuMS § 53 lg 4 alusel tulumaksuga maksustatava kasumieraldise läbi Eestis asuva püsiva tegevuskoha maksustamisperioodis, mil püsiv tegevuskoht ei saa seda ise kasutada või sellelt muul alusel tulu teenida.

Seega ei maksustata mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu saadud kasumit Eestis seni, kuni vahendid on püsiva tegevuskoha kasutuses ehk kui need on püsivale tegevuskohale koheselt kättesaadavad (nt rahalised vahendid välisriigis asuval pangakontol, mida püsiv tegevuskoht saab vabalt kasutada) või investeeritud viisil, mis tagab tulu tekkimise püsivale tegevuskohale.

Püsiva tegevuskoha kasutuses oleva vara tuvastamiseks peab mitteresidendist äriühing pidama piisavalt detailset arvestust, millest nähtub püsiva tegevuskoha varade suurus ning nende kasutamine.

3.1. Deklareerimise aeg

Mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud deklareerima TuMS § 53 lg 4 alusel tulumaksuga maksustatava kasumieraldise läbi Eestis asuva püsiva tegevuskoha maksustamisperioodis, mil see ei kajastu enam Eestis asuva püsiva tegevuskoha arvestuses ning püsiv tegevuskoht ei saa seda ise kasutada või sellelt muul alusel tulu teenida.

Üldjuhul määratleb kasumi jaotamise hetke mitteresidendist äriühing, kes kajastab seda Eestis asuva püsiva tegevuskoha maksuarvestuses hetkel, kui kasumile vastav osa varadest ei ole enam püsivale tegevuskohale kättesaadav.

Kui mitteresidendist äriühing ei suuda tõendada, et kasumile vastav osa varast on püsivale tegevuskohale kättesaadav (nt kui mitteresidendist juriidiline isik on jaotanud dividende püsiva tegevuskoha poolt teenitud kasumi arvel või kui maksuarvestusest nähtub, et püsiv tegevuskoht ei ole saanud talle kuuluva vara kasutamise eest õiglast tasu), loetakse kasum väljaviiduks.

Kui enne püsiva tegevuskoha lõpetamist pole mitteresidendist juriidiline isik Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu saadud kasumit jaotanud, siis püsiva tegevuskoha lõpetamisel loetakse läbi püsiva tegevuskoha saadud kasum jaotatuks ning mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud tasuma tulumaksu TuMS § 53 lg 4 alusel.

TuMS §-s 53 nimetatud mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud esitama deklaratsiooni TSD ning tasuma tulumaksu maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks (TuMS § 54 lõiked 2 ja 4). TuMS § 53 lg 4 alusel maksustatav tulu deklareeritakse vormi TSD lisal 3.

Vorm TSD lisa 3 esitatakse mitteresidendist äriühingu poolt alles sel hetkel, kui on toimunud tulumaksuga maksustatav kasumi jaotamine. Kui seda pole toimunud, pole vaja deklaratsioonivormi TSD lisa 3 osas I  esitada ega deklareerida püsiva tegevuskoha tulusid ega varasid.

3.2. Maksed välisriigis asuvale või ühisele pangakontole

Juhul, kui tellija tasub mitteresidendi Eestis püsiva tegevuskoha kaudu osutatud teenuste või müüdud kaupade eest mitteresidendi välisriigis asuvale pangakontole, ning juhul, kui püsiva tegevuskoha jaoks ei ole eraldi pangakontot avatud ning see on ühine mitteresidendist juriidilise isiku pangakontoga, ei pruugi sellisele välisriigis asuvale või ühisele pangakontole maksete tegemisel alati olla tegemist püsivast tegevuskohast kasumi väljaviimisega TuMS § 53 lg 4 mõistes.

Kui kirjeldatud olukorras oleks püsiva tegevuskoha asemel olnud Eesti residendist äriühing, oleks välisriigis asuvale pangakontole laekunud raha kajastatud äriühingu raamatupidamises nõude või varana, mis tähendab seda, et Eesti äriühingul oleks säilinud nõue tasu osas, mida ta oleks pidanud tellijalt saama osutatud teenuste ja müüdud kaupade eest.

Seega, kui püsival tegevuskohal tekkis või säilis nõue tasu osas, mida ta oleks pidanud tellijalt saama, kuid mis tasuti otse mitteresidendi ühisele või välisriigis asuvale pangakontole, ei loeta sellist ülekannet Eestist vara väljaviimiseks.

Kui püsival tegevuskohal tekib või säilib nõudeõigus eelnimetatud tasu osas, siis ei ole tegemist Eestist kasumi väljaviimisega selle eest muud vara vastu saamata, sest ka nõudeõigus on vara. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.

Eeltoodust on võimalik järeldada, et välistatud ei ole olukord, kus mitteresidendil tekibki püsiva tegevuskoha kaudu teenitud kasumilt tulumaksu tasumise kohustus kord majandusaastas või alles projekti lõpus.

3.3. Kulude ja hindade arvestus

Mitteresidendist juriidlise isiku püsiva tegevuskoha maksuarvestuses lähtutakse tehingute hinna ja kulude arvutamisel üldreeglina turuhinnast (TuMS § 53 lg 46).

1) Kui mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuv püsiv tegevuskoht soetab peakontorilt viimase poolt ostetud või omatoodetud kaupu, siis püsiva tegevuskoha kulude hinna määramisel tuleb vahet teha püsiva tegevuskoha enda tarbeks või edasimüügiks ostetud kaupadel. Kui püsiv tegevuskoht ostab peakontorilt kaupu eesmärgiga neid edasi müüa, peab peakontori ja püsiva tegevuskoha vahelises tehingus võõrandatud kauba hind vastama turuväärtusele ehk olema kajastatud hinnas, millega mitteseotud isikud võõrandaksid sarnastel või samadel tingimustel samu või sarnaseid kaupu. Kui peakontorilt ostetakse kaupa püsiva tegevuskoha enda tarbeks, võib kauba hinnaks olla peakontori poolt kaubaga seotud kulud ilma kasumimarginaalita, mis kehtiks mitteseotud isikute vahel.

2) Kui mitteresidendist juriidiline isik osutab püsivale tegevuskohale teenuseid, siis kajastatakse need turuhinnaga (teenuse osutamisega seotud kuludele lisatakse kasumimarginaal) eeldusel, et mitteresidendist juriidiline isik osutaks sarnaseid teenuseid kolmandatele isikutele.

Kui mitteresidendist juriidiline isik sai teenuse Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu kolmandalt isikult, siis üldjuhul eeldame, et teenus on turuhinnas.

3) Üld- ja administratiivkulud kajastatakse lähtuvalt tegelikest kuludest ilma kasumimarginaalita omistatuna mitteresidendist juriidilise isiku püsivale tegevuskohale lähtuvalt objektiivsetest kriteeriumitest. Näiteks on võimalik, et üldhalduskulude jaotamise aluseks püsiva tegevuskoha ja peakontori vahel sobib võtta püsiva tegevuskoha realiseerimise netokäibe suhe mitteresidendist juriidilise isiku realiseerimise netokäibesse.

4. Maksusoodustused ja -vabastused

4.1. Maksulepingu soodustused

Kui mitteresident on resident riigis, kellega Eesti on sõlminud kehtiva maksulepingu, kohaldatakse püsiva tegevuskoha maksustamisel maksulepingutest tulenevaid soodustusi. Maksulepingute artiklis 7 sätestatu kohaselt saab mitteresidendi äritegevuse tulusid maksustada Eestis vaid juhul, kui mitteresidendi äritegevus toimub Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu. Kui maksulepinguriigi residendil ei ole Eestis tekkinud püsivat tegevuskohta maksulepingu mõttes, siis maksustamine TuMS § 53 lg 4 alusel ei rakendu, kuna maksuleping seda ei luba. Püsiva tegevuskoha registreerimise kohustust Eesti seaduste kohaselt maksulepingu sätted ei mõjuta.

Kui maksulepingust tulenevad tulumaksuseadusest mitteresidendile soodsamad maksustamistingimused, siis kohaldatakse maksulepingu sätteid.

4.2. Tulumaksuseadusest tulenevad maksuvabastused ja tulumaksukohustuse vähendamised

Tulumaksuseaduse § TuMS § 53 lg 41 kohaselt ei maksustata TuMS § 53 lõikes 4 sätestatud tulumaksuga mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu tehtavaid väljamakseid, mida tehakse alates 2009. aasta 1. jaanuarist saadud dividendi arvel, järgmistel juhtudel:

  • väljamakse aluseks olev kasumiosa on saadud dividendina lepinguriigi (sealhulgas Eesti) või Šveitsi Konföderatsiooni residendist ja tulumaksukohustuslasest äriühingult (välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuv äriühing);
  • väljamakse aluseks olev kasumiosa on saadud dividendina esimeses punktis nimetamata välisriigi äriühingult (välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuv äriühing) ning sellelt dividendilt on tulumaks kinni peetud (arvesse võetakse ainult tulumaks, mille tasumine oli seaduse või välislepingu alusel kohustuslik);
  • väljamakse aluseks olev kasumiosa on saadud dividendina esimeses punktis nimetamata välisriigi äriühingult (välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuv äriühing) ning saadud dividendi aluseks olev kasumiosa on tulumaksuga maksustatud (arvesse võetakse ainult tulumaks, mille tasumine oli seaduse või välislepingu alusel kohustuslik).

Eelnimetatud maksuvabastused on võimalikud tingimusel, et dividendi saaja omas dividendi väljamaksmise ajal dividendi maksjas vähemalt 10% osalust.

TuMS § 53 lg 47 kohaselt ei maksustata TuMS § 53 lõikes 4 sätestatud tulumaksuga mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu tehtavaid väljamakseid, mida tehakse alates 2009. aasta 1. jaanuarist saadud TuMS § 50 lg 21 nimetatud järgmiste väljamaksete arvel: aktsia- või osakapitali või sissemaksete vähendamisel, aktsiate, osade, osamaksete või sissemaksete (edaspidi osalus) tagasiostmisel või tagastamisel või muul juhul omakapitalist tehtud väljamaksete ning makstud likvideerimisjaotiste summa osa, mis ületab äriühingu omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid.

Maksuvabastus kohaldub juhul, kui saadud väljamakse osa või selle aluseks olev kasumiosa on tulumaksuga maksustatud ning tulumaksu tasumine oli seaduse või välislepingu alusel kohustuslik ning saaja omas maksjas vähemalt 10%-list osalust.

Kui nimetatud väljamakse saajaid oli mitu, rakendatakse selle edasimaksmisel maksuvabastust saadud väljamakse osa suhtes, mis on võrdeline väljamakse maksustatud osaga.

TuMS § 53 lg 4 ei kohaldata püsiva tegevuskoha koosseisu kuuluva ettevõtte üleandmisel teisele äriühingule mitterahalise sissemaksena või ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus, kui selle ettevõtte kaudu jätkatakse Eestis majandustegevust. Kui ettevõtte omandas mitteresidendist äriühing, käsitatakse tema püsiva tegevuskoha kasumina ka ettevõtte üle andnud mitteresidendi püsivale tegevuskohale omistatud maksustamata kasumit (TuMS § 53 lg 44).

Juhul, kui eelkirjeldatud maksuvabastusteks vajalikud nõuded ei ole täidetud, siis on võimalik Eestis tekkivalt maksukohustuselt arvata maha välismaalt saadud tulult välisriigis kinnipeetud või tasutud tulumaks (TuMS § 54 lg 5). Maha võib arvata ainult selle osa välisriigi tulumaksust, mille tasumine oli seaduse või välislepingu alusel kohustuslik. Eestis mittemaksustatava väljamakse aluseks olevalt tulult välisriigis tasutud tulumaks Eesti tulumaksukohustust ei vähenda.

TuMS § 61 lg 33 kohaselt rakendatakse mitteresidendi Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha kaudu enne 2009. aasta 1. jaanuari saadud tulu suhtes maksuvabastusi ja -soodustusi kuni nimetatud kuupäevani kehtinud tulumaksuseaduse § 53 lõige 41 ning § 54 lõigete 5–54 kohaselt.

TuMS § 61 lõiked 27 ja 28 on rakendussätted, millega sisuliselt jätkatakse mahaarvamiste varasemat korda.

Kui mitteresident Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha kaudu on enne 2000. aasta 1. jaanuari, 2003. või 2004. aastal saanud dividendi residendist äriühingult ning dividendi saajale kuulus dividendi maksmise ajal vähemalt 20% dividendi maksja aktsiatest, osadest või häältest, võib dividendi saaja TuMS § 53 lg 4 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata summa, mis vastavalt § 53 lõike 4 alusel maksukohustuse tekkimise ajale võrdub kehtiva maksumääraga residendist äriühingult saadud dividendist.

Kui väljamaksed tehakse enne 2005. aasta 1. jaanuari saadud dividendi arvel, siis mitteresidendi Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha kaudu tehtud väljamaksetelt tekkiva maksukohustuse vähendamiseks võib dividendi saaja TuMS § 53 lõike 4 alusel tasumisele kuuluvast tulumaksust seaduses sätestatud tingimustel maha arvata dividendilt välisriigis kinnipeetud tulumaksu ning dividendi aluseks olevalt kasumiosalt väliriigis tasutud tulumaksu summas, mis võrdub vastavalt TuMS § 53 lõike 4 alusel maksukohustuse tekkimise ajale kehtiva maksumääraga.

Maha võib arvata ainult selle osa välisriigi tulumaksust, mille tasumine oli vastava riigi seaduse või välislepingu alusel kohustuslik.

5. Maksumäärad

Tulumaksu määr püsivast tegevuskohast väljaviidud kasumilt 2016. aastal on 20/80.

 

02.03.2016