Töötervishoid

Töötervishoiu kulud on maksuvabad, kui ...

Tulumaksuseaduse § 32 lg 2 sätestab, et kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.

Märkus: antud materjal valmis koostöös Töötervishoiu keskusega (praegune Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus).
Seadusest tulenevalt peab maksuhaldur vahet tegema, millistel juhtudel on tegemist tööandja kohustusliku kuluga, millal erisoodustuse või ettevõtlusega mitteseotud kuluga.

Põhiliseks probleemiks on asjaolu, et tööandja ei ole kursis seadusandlusega ega täida töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1 tulenevaid kohustusi. Ta teeb küll töötajate töötervishoiu ja tööohutusega seotud kulutusi, kuna teab, et nimetatud seadus kohustab mõningaid väljamakseid tegema (nt nägemise kontroll, mõnikord vaktsineerimine, kummisäärikute soetamine jne), kuid ei ole kursis, millised dokumendid peaksid tal olema, et maksuhaldur ei käsitaks tema poolt tehtud kulutusi erisoodustuse või ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõige 1 kohustab tööandjat muuhulgas:

  • korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid (riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja säilitatakse 55 aastat);
  • riskianalüüsi tulemusena koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks;
  • korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud; korraldama nende töötajate tervisekontrolli, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur, jne.

Selleks, et töökeskkonnale tehtavaid ning töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest tulenevaid kulutusi käsitletaks ettevõtlusega seotud kuludena, peaksid tööandjal olema kirjalikult vormistatud:

1) riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonnas esinevad ohuolukorrad, ohutegurid ja ohustatud töötajad, hinnatakse riski suurust ning esinemise tõenäosust.
Töökeskkonna riskianalüüsi võib teha tööandja poolt volitatud isik või see ostetakse töötervishoiuteenusena sisse.

2) tegevuskava, mis sisaldab meetmeid, mida on vaja rakendada töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervisekahjustuste vältimiseks ning töövõime säilitamiseks.

Töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavad meetmed:

  • töökorralduslikud abinõud;

  • üldkaitsemeetmed;
  • isikukaitsemeetmed;
  • meditsiiniliste meetmete rakendamiseks sõlmitakse leping tegevusluba omava töötervishoiuarstiga. Töötervishoiuteenuse osutaja on Terviseametis
    registreeritud või Terviseameti tegevusluba omav töötervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja.

3) sisekontrolli, mille eesmärk on jooksvalt kindlaks teha rakendatud meetmete piisavus, muudatused töökeskkonnas ja vajadus täiendavaks riskianalüüsi või tervisekontrolli läbiviimiseks.

Soovituslikud meetmed arutatakse läbi tööandjaga ning lisatakse tegevuskavasse tööandja nõusolekul.

Töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete täitmise üle ettevõttes teostab kontrolli Tööinspektsioon.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 1 sätestab isikud, kelle suhtes lasub tööandjal kohustus teha kulutusi töökeskkonna tarbeks. Nendeks on:

  1. töölepingu alusel töötavatele isikutele ja ametnikele;
  2. tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, Kaitseliidu, politseiasutuste, Kaitsepolitseiameti ja päästeasutuste töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti;
  3. kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega;
  4. õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal;
  5. juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle;
  6. füüsilisest isikust ettevõtja tööle nimetatud seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.

Lähtuvalt ülaltoodust on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13 loetletud tegevustega tehtud kulud (sh riskianalüüsi läbiviimine ja viimasest tulenevate meetmete kasutuselevõtmine) ettevõtlusega seotud kulud ning need ei kuulu maksustamisele kui erisoodustus või ettevõtlusega mitteseotud kulu.

Juhul, kui tööandja on teinud kulutused, mis ei ole tehtud eespool toodu alusel, maksustatakse kulu erisoodustusena, nt tööandja on teinud kõikide töötajate (10 töötajat) vaktsineerimise ja selle eest tasunud, kuigi tulenevalt töö iseloomust ja töötervishoiu arsti soovitustest oli kohustatud vaktsineerima ainult 6 töötajat. Seega on 4 töötaja vaktsineerimiseks tehtud kulud erisoodustus.

Teatud juhtudel, kui tehtud kulu ei ole seotud töötajale hüve üleandmisega, võib olla tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab tööandja ja töötaja vahelised kohustused, samuti on seadusega sätestatud isikud, keda ei käsitleta küll töötajatena, kuid kelle kohaldatakse nimetatud seadust võrdselt töötajatega. Siit tulenevalt, kui tööandja on teinud kulutusi nt töövõtulepingu alusel töötavale isikule või FIE-le, kes ei tööta tööandja juures töölepingu alusel, eespool kirjeldatu ei kehti ja nendele isikutele tehtud kulud maksustatakse kui erisoodustus.

 

Töötervishoiu kulutuste maksustamine

Töötajate tööohutuse ja töötervishoiu korraldamist reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) ja rida selle alusel antud õigusakte. Nende järgi käsitletakse tööandja poolt töötajate tervishoiule, samuti töötajate ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamiseks tehtavaid kulutusi, ehk tööandja poolt oma kohustuste täitmiseks tehtud kulutusi ettevõtlusega seotud kuludena.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 32 lõike 2 kohaselt käsitletakse ettevõtlusega seotud kuluna kulutusi, mis on tehtud ettevõtlustulu saamise või ettevõtluse säilitamise või arendamise eesmärgil, samuti kui need tulenevad TTOS § 13 lõikest 1. Samuti kui kulu ei tulene ka otseselt TTOS § 13 lõikest 1, kuid sellise kulu tegemine on tööandjale muude TTOS paragrahvidega või töötervishoiualaste õigusaktidega ette nähtud, loetakse see ettevõtlusega seotud kuluks.

Järgnevalt peamised töötervishoiuga seotud valdkonnad, kus võib tekkida maksukohustus.

Peamised valdkonnad, kus võib tekkida maksukohustus

Riskianalüüs ja tegevuskava

Maksuhalduri pädevusse ei kuulu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse täitmise kontroll. Maksuhalduri õigused ja kohustused on sätestatud maksukorralduse seadusega.
TTOS § 13 lõikega 1 on paika pandud tööandja kohustused ja kõik nende kohustuste täitmisega seotud kulud on maksuvabad. Lisaks sellele, et tööandjal on kohustus korraldada sisekontrolli, koostada riskianalüüs ja tegevuskava, on nende dokumentide olemasolu tööandjale suureks abiks tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kulude vajalikkuse põhjendamisel.
Olenevalt ettevõtluse iseloomust on kulusid, mida saab koheselt seostada tööandja tegevusega, kuid on ka kulusid, mille tausta teadmata, võib neid maksustamise aspektist vaadelda kui tööandja poolt töötajale tehtud rahaliselt hinnatavat soodustust, mis kuulub maksustamisele TuMS § 48 alusel erisoodustusena. Riskianalüüsi käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ja tegevuskavas nähakse ette igal töökohal, st ettevõtte kõikidel tegevusaladel töötajate tööohutuse ja terviseriskide vähendamiseks ning vältimiseks vajalikud meetmed. Seega ilmneb nendes dokumentides konkreetse tööandja poolt iga töökoha tööohutuse ja selle töökohal töötava töötaja töötervishoiu tagamiseks tehtavate kulude vajadus ja iseloom ning maksuhaldurile on lihtsam põhjendada juba konkreetse kulu vajadust ja seotust ettevõtlusega. Maksuhalduri jaoks ei ole oluline, kelle poolt on riskianalüüs ja tegevuskava koostatud – neid dokumente ei ole vaja koostada maksuhaldurile.
Riskianalüüsi või tegevuskava olemasolu või mitteolemasolu iseenesest ei tekita maksukohustust ega vabasta võimalikust maksukohustusest, maksukohustus tekib ikkagi lähtuvalt kulu sisust. Näiteks kui tööandja on teinud töötervishoiu kulutusi, mida ei ole võimalik seostada tema ettevõtlusega või konkreetse töötaja töö iseloomust tulenevate vajadustega, ei loeta neid kulusid ettevõtlusega seotuks ka siis, kui need on riskianalüüsis ja tegevuskavas välja toodud. Samuti, kui kulu vajalikkus ei ole riskianalüüsis või tegevuskavas välja toodud, kuid ettevõtte suudab põhjendada kulu tegemise vajalikkuse tulenevalt töötervishoidu reguleerivatest õigusaktidest, loetakse see kulu ettevõtlusega seotuks. Viimasel juhul tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et kulude ettevõtlusega seotuse üle otsustab maksuhaldur lähtuvalt talle teadaolevatest asjaoludest.

Esmaabivahendid ja ravimid

Esmaabivahendid, mida tööandja peab töötajatele soetama, on loetletud sotsiaalministri 13. detsembri 1999. a määrusega nr 82 „Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine” ning selle kohustuse täitmine ei too kaasa maksukohustust. Tihti küsitakse maksuhaldurilt, aga kui esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses või kui ostetakse esmaabivahendeid, mida viidatud määrus ei käsitle, kas siis tekib maksukohustus? Ka siin lähtutakse maksukohustuse selgitamisel sellest, kuidas esmaabivahenditele tehtud kulud on ettevõtlusega seotud. Kui tegemist on suure ettevõttega, on ilmselge, et esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses, et tagada igal ajal töötajate jaoks vajalikus koguses esmaabivaheneid ning see ei tekita maksukohustust. Aga kui varutud esmaabivahendite kogused ületavad ilmselgelt mõistliku piiri (nt on eelmistel aastatel sama hulga töötajate jaoks soetatud oluliselt vähem esmaabivaheneid), tekib maksuhalduril õigustatud küsimus, mis eesmärgil selline kogus esmaabivahendeid soetatud on ning kas tegu pole mitte ka töötajate koduste esmaabivahendite varude tagamisega? Samamoodi käsitletakse ka viidatud määruses mitteloetletud esmaabivahendite soetamist – kui sellised vahendid on töötaja töö iseloomust lähtuvalt vajalikud ja mõistlikud, ei teki maksuriski. Kui aga mitte, siis kaasneb selliste esmaabivahendite soetamisega maksurisk.
Nimetatud määrus ei näe aga ette tööandja poolt töötajatele ravimite soetamist. Seega ravimite muretsemine ei ole tööandjale õigusaktidest tulenev kohustus. Kui tööandja endale sellise vastutuse võtab ning töötajatele ravimeid soetab, siis tehtud kulutusi ei käsitleta ettevõtlusega seotud kuluna ja tööandjal tuleb arvestada maksukohustusega.
Kui esineb olukordi, kus tulenevalt õigusaktidest on ettevõtjal kohustus ravimeid soetada, siis lähtutaksegi konkreetsetest õigusaktidest ning õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine ei tekita maksukohustust.

Vaktsineerimine

Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000.a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 6 lõike 1 kohaselt peab tööandjajuhul,kui riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Sama sätte lõike 2 punkt 7 kohaselt peab tööandja tagama vaktsineerimise töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin ja lõikest 3 tulenevalt peab tööandja konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Töötajate vaktsineerimine toimub tööandja kulul ja vaktsineerimistõend peab olema kättesaadav. Kui tööandja käitub vastavalt eespoolkirjeldatule, siis maksuriske ei ole.
Maksurisk tekib juhul, kui vaktsineeritakse töötajaid, kelle töökeskkond ei ole mõjutatud sellest bioloogilisest ohutegurist, mille vastu teda vaktsineeritakse. Nt vaktsineeritakse kõik töötajad puukentsefaliidi vastu, kuigi riskianalüüsi alusel ei olnud kontoritöötajatel nende töökohal ohtu puukentsefaliiti nakatuda ning ka tegelikkuses töö tegemise ajal see risk puudub.
Tähelepanu tahaks juhtida situatsioonile, kui tööandja lähetab töötaja riiki, kuhu minemiseks on vaja võimalike tervisekahjustuste vastu töötajat eelnevalt vaktsineerida. Sellisel juhul ei ole oluline, et nimetatud risk oleks välja toodud riskianalüüsis – riskianalüüsi koostamisel puudub reeglina piisav ülevaade sellest, kuhu töötajaid lähetada võidakse, mistõttu ei saagi neid riske seal välja tuua. Tehtud kulutus on aga seotud tööandja ettevõtlusega ning maksukohustust ei teki.

Prillid

Vabariigi Valitsuse 15.11.2000 määrusega nr 362 „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” on reguleeritud tegevusalad, kus määrust saab kohaldada, tööandja kohustused, sh silmade ja nägemise ning luu- ja lihaskonna seisundi kontrolli teostamise kohustus, nõuded töökeskkonnale ja töötamiskohtadele.
Maksuhaldur võib kuvariga töötamiseks ettenähtud prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite (nt kuvariga tööks sobivad läätsed) soetamismaksumust lugeda ettevõtlusega seotud kuluks, kui on täidetud eespoolnimetatud määruses toodud tingimused, st kui kulu on vajalik tulenevalt töötaja tervisekahjustusest. Juhime tähelepanu sellele, et viimasel ajal levinud silmaoperatsioon ei ole nägemisteravust korrigeeriv abivahend, vaid kirurgiline lõikus/toiming, mistõttu sellise kulu hüvitamisele maksusoodustus ei laiene.
Kui kuvariga tööks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid ning abivahendite soetamismaksumus loetakse ettevõtlusega seotud kuluks vaid osaliselt, vastavalt TuMS-i § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõtetele. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks, mis kuulub maksustamisele vastavalt TuMS-i § 48 lõikele 4. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal täiendavaid maksukohustusi ei teki.

Töötervishoiuarsti soovitused

Tööandja peab tagama, et töötaja tervis tema juures töötades ei halveneks, mistõttu selle kohustuse täitmiseks tehtavad kulud on ettevõtlusega seotud. Seega on maksuvabad sellised töötaja tervise heaks tehtavad kulud, mille vajadus tuleneb otseselt töötaja töötamisest selle tööandja juures, olenemata sellest kas kulud on tehtud töötaja taastusravi korraldamiseks, ennetustegevuse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks eesmärgiga terviseriske vältida või vähendada vmt.

Kulutusi tervisele, mida töötaja teeks ka siis, kui ta selle tööandja juures kokkulepitud tööd ei teeks, ei ole tööandjal kohustus katta. Kui tööandja seda teeb, käsitletakse kulutust erisoodustusena ning see kuulub maksustamisele. Siia alla kuuluvad eeskätt üldised tervise heaks tehtavad kulutused, nt kulud spordiharrastustele (aeroobika, ujumine, jõusaal jne), lõõgastumisele (spa-külastused jne) jne.

Selliste kulutuste hüvitamine on maksustatav ka siis, kui neid on soovitanud töötervishoiuarst. Need soovitused võivad töötervishoiuarsti poolt olla vajalikud ja õiged töötaja üldise füüsilise vormi säilitamiseks ja enesetunde parandamiseks vms, kuid ei tähenda, et neid võiks tööandja teha maksuvabalt.

Maksustamisele ei kuulu töötervishoiuarsti soovituse alusel konkreetsele isikule tulenevalt tema töö iseloomust ennetustegevuseks või taastusraviks tehtavad kulud. Hea tava näeb ette, et arst määrab oma otsuses soovitused arusaadavalt (kestus, kui palju protseduure jms), mis aitab arsti taotlusi mõista ja juhiseid täpselt täita. Seega, kui arsti soovitus on arusaadav ja täidetav ning seotud konkreetse töötaja töö iseloomust tuleneva võimaliku tervisekahjustuse ennetamise või vähendamisega (nt arvutiga töötavale töötajale soovitati käia kuu aja jooksul 10 korda õlavöötme massaažis), siis probleeme pole. Kuid kui soovitus on üldsõnaline, mille põhjal tööandja maksab näiteks töötaja poolt ujula kasutamise eest, siis on tegemist erisoodustusega.

Maksuhalduriga samale seisukohale on asunud ka kohtud, vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend 24.11.2010, nr 3-08-1465

Tööriided

TTOS § 13 punkti 11 kohaselt peab tööandja oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe.
Seega tööandja poolt antavad tööriietus, kaitseriietus ja isikukaitsevahendid ei ole TuMS-i mõttes käsitletavad erisoodustusena olukorras, kus tulenevalt töö tegemise iseloomust on tööülesannete täitmisel vajalik kanda selleks ettenähtud tööriietust. Üldjuhul loetakse töö-ja kaitseriieteks töö iseloomust lähtuvaid sobivaid riideid, mille puhul arvestatakse ka tööohutusega. TTOS-i § 11 lõike 3 kohaselt on tööriietust kandvatele töötajatele vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.
Kui tööandja esitab oma töötajatele nõudeid tööl kantavate riiete osas (näiteks peavad töötajad klientide juures käima soliidses riietuses), mida ei saa käsitleda eespoolnimetatud töö- või kaitseriietena, siis peab ta arvestama maksukohustusega. Kui tööandja hüvitab nö soliidse riietuse soetamise kulud või tasub ise nende eest, siis on tegemist tööandja poolt töötajale rahaliselt hinnatava hüve andmisega, mida TuMS-i § 48 lõike 4 kohaselt käsitletakse erisoodustusena.
Kui tööandja näeb ette näiteks teenindussaalides, salongides vms kohtades teenindajate ühtse riietuse, mida kutsutakse ka nn firmariietuseks(kostüümid või ülikonnad, pluusid, vestid nende juurde, jalanõud vms) ja mida kasutatakse üldjuhul tööl, kuid mida on töötajatel võimalik kasutada ka väljaspool tööaega, siis tuleb lähtuda TuMS-i § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõttest. See tähendab, et tööandjal tuleb määrata proportsiooni tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku tarbimise vahel. Kui töötaja tasub ise isikliku tarbimise osa eest, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Kui tööandja tagab, et eespooltoodud riietust kasutatakse ainult töökohas (nt vahetavad töötajad enne töökohale asumist oma riided tööriiete vastu ja peale tööaja lõppu jälle tagasi), st väljaspool tööaega seda riietust ei kasutata, siis maksuriske ei ole.

Tööolme, joogivesi


TTOS § 11 lõike 1 kohaselt loetakse olmeruumideks riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ja muud elukondlikud ruumid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peavad olmeruumid olema ehitatud ja sisustatud töötingimusi arvestades.
Seega kui tööandja soetab puhkeruumi mööblit, sisustab kööginurga või muretseb külmkapi või mikrolaineahju vms, ei ole tegemist erisoodustusega ning need on ettevõtlusega seotud kulud. Siinkohal ei ole vahet, kas näiteks joogiautomaadid on tööandja omandis või valduses. Kui tööandja maksab külma ja sooja joogi automaatide eest renti, siis rendikulu on ettevõtlusega seotud. Seega ei ole oluline, kuidas tööandja nimetatud vahendid soetab, vaid see, milleks kasutab. Seda kõike loomulikult eeldusel, et nimetatud asjad asuvad töökohtadel. Kui tööandja soetab mööblit või köögiinventari, mis ei asu töökohal, vaid kellegi isiklikus majapidamises, siis tekib maksukohustus.
TTOS § 11 lõike 8 kohaselt peab tööandja tagama töötajatele kvaliteetse joogivee koos ühekordsete või pestavate jooginõudega. Tegemist on tööandja seadusest tuleneva kohustusega, mistõttu joogivee tagamine, tulgu see siis väikestest pudelitest, veeautomaadist või kraanist, on ettevõtlusega seotud kulu ning maksukohustust ei teki. Looduslik mineraalvesi ja gaseeritud maitseta vesi loetakse samuti joogiveeks. Joogivee hulka ei arvata maitsestatud vett, kuna vastavalt sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrusele nr 82 on kvaliteetne joogivesi (peaaegu) maitseta, värvuseta ja lõhnata.
Teine olukord on kohvi ja muude kuumade jookidega, mida saab kuumade jookide automaadist. Juhul kui töötajad joogi eest ise ei tasu, vaid seda teeb tööandja, on tegemist erisoodustusega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et maksuhaldur lähtub maksustamisel antud valdkonda puudutavatest õigusaktidest ja nende täitmisest tööandjate poolt ning kuna töötajate töö iseloomud on väga erinevad,  vaadatakse maksustamisel mitte niivõrd kulutuse vormilist, vaid sisulist külge.

 

Küsimused ja vastused

1. Kas preventiivne tegevus töötajate tervise heaks on erisoodustus?

Kui see ei tulene töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ja selle alusel väljaantud õigusaktidest, siis loetakse see erisoodustuseks, kui sellest tekib töötajale hüve.

2. Kui ettevõtja investeerib oma töötajate tervisesse rohkem, kui seadus seda ette näeb, kas siis on tegemist erisoodustusega? 

Jah on erisoodustus, kui tekib töötajale hüve.

3. Kas riskianalüüsi ja tegevuskava olemasolu ettevõttes on absoluutselt vajalik töökeskkonna ja töötajate tervise edendamise kulude tegemisel, et neid ei käsitletaks erisoodustusena või lähtutakse maksustamisel ikkagi tervest mõistusest ja ettevõtte tegevusala omapärast?

Tulumaksuseaduse § 32 lg 2 kohaselt loetakse kulutus ettevõtlusega seotuks juhul kui see kulutus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1. Tervest mõistusest lähtutakse igal juhul, kuid kuna töötervishoid on spetsiifiline ala, siis selles valdkonnas on otsustajaks vastava ala spetsialist (töötervishoiuarst).

4. Kui töötervishoiuarst soovitab töötajale näiteks lihaseid lõdvestavaid harjutusi ja tööandja otsustab maksta kinni töötaja ujulakaardi, kas siis on tegemist erisoodustusega?

Lähtuda tuleb kulu tegemise eesmärgist. Kui on tegemist üldist laadi ennetava tegevusega, siis kuulub ujulakaardi maksumus erisoodustusena maksustamisele. Kui on aga tegemist töötajale määratud protseduuridega, siis maksustamisele ei kuulu. Hea tava näeb ette, et arst määrab ravi arusaadavalt (ravi kestvus, protseduuride arv jne) nii, et arsti taotlus on mõistetav ja ravijuhised täidetavad. Tööandja peab kulude hüvitamiseks aru saama kulu vajalikkusest ja seosest tema ettevõtlusega.

5. Kui tööandja täidab seadusest tulenevaid töötajate tervise kontrolli ja taastuse kohustusi, nt vaktsineerib töötajad gripi vastu ilma töötervishoiuarsti soovituseta, kas siis on tegemist erisoodustusega?

Tulumaksuseaduse § 32 lg 2 kohaselt loetakse kulutus ettevõtlusega seotuks juhul kui see kulutus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 on tööandja kohustatud viima läbi töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 8 kohaselt kuuluvad bioloogiliste ohutegurite hulka bakterid, viirused, seened jm bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust. Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 05.05.2000. a määrusega nr 144, mille § 6 lg 3 kohaselt peab tööandja konsulteerima töötervishoiuarstiga töötaja vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Seega, kui tervishoiuarst leiab, et töötajate vaktsineerimine on vajalik, siis ei kuulu antud kulud maksustamisele erisoodustusena.

6. Kas Maksu- ja Tolliamet käsitleb prillide hüvitamist tööandja poolt oma töötajale erisoodustusena?

Tööandja võib töötajale kompenseerida kuvariga töötamiseks ettenähtud prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite (nt arvutiga tööks sobivad läätsed) soetamismaksumust maksuvabalt juhul, kui tööandja poolt on täidetud kõik alljärgnevad tingimused:

  • riskianalüüsist tulenevas tegevuskavas on sätestatud abinõud kuvariga töötamisest tekkiva nägemisteravuse vähendamise ennetamiseks;
  • täidetud on Vabariigi Valitsuse 15.11.2000. a määruse nr 362 „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" toodud vastavad tingimused;
  • tööandja suudab tõendada, et kuvariga töötamiseks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid töötajate poolt tööga mitteseotud tegevuseks ei kasutata;
  • töötajad on silmade kontrolli läbiviimiseks suunatud töötervishoiuarsti poole, kellega tööandjal on sõlmitud leping.

Nimetatud abivahendite soetamismaksumust saab maksuvabalt hüvitada juhul kui nende tegemise kohustus tuleneb seadusest või muudest normatiivaktidest, abivahendite valik, maksumus ja kasutamine on tööandja poolt reguleeritud ning kulu on vajalik töötaja tervisekahjustuse vältimiseks.

Kui kuvariga tööks ette nähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid ning abivahendite soetamismaksumust saab maksuvabalt hüvitada vaid osaliselt vastavalt tulumaksuseaduse § 32 lg 3 sätestatud põhimõtetele. Tööga mitteseotud kulutuste osa loetakse erisoodustuseks juhul kui töötaja seda osa tööandjale ei hüvita.

Juhime tähelepanu sellele, et silmaoperatsioon ei ole nägemisteravust korrigeeriv abivahend, vaid kirurgiline lõikus/toiming, mistõttu sellise kulu hüvitamisele maksusoodustus ei laiene.

7. Kas töötajate tervisekontrolli kulud võib olenemata summa suurusest kuludesse kanda ja erisoodustusmaksu mitte tasuda?

Seadus ei sätesta tööandja korraldatud töötajate tervise kontrollimise piirmäärasid, küll aga piirab ära kohustused. Kulutuse seos ettevõtlusega peab olema põhjendatud ning dokumentaalselt tõendatud.

8. Kuvariga töötamise määruses on kirjas, et juhul kui töötaja nägemisteravus on vähenenud, on tööandja kohustatud hüvitama prillide maksumuse. Reaalne elu on selline, et mitte ainult silmade nägemisteravus ei vähene, vaid kasutuses olevad prillid muutuvad ajaga kasutamiskõlbmatuks – kriibitakse, purunevad, tuhmuvad jms. Kuidas toimub prillide eest hüvitamine tööandja poolt, kui töötervishoiuarst nõuab uute prillide ostmist, kuid silmade nägemisteravus ei ole muutunud?

Töötervishoiuarst saab oma otsusega teha tööandjale töötajate tervise kontrolli tulemusena ettepanekuid ja soovitusi, kuid tööandja täidab neid soovitusi vastavalt oma võimalustele.

Tööandja peab hüvitama töötaja prillide maksumuse juhul kui töötaja nägemine on tööandja juures töötades halvenenud. Kui tööruumid on nõuetekohased ja töötaja nägemine püsib samal tasemel ei ole tööandjal kohustust uute prillide maksumust hüvitada. Ka juhul kui miinusnägemine vananedes väheneb (st ealiste iseärasuste, mitte töötaja tegevuse tõttu), puudub tööandjal kohustus uusi prille töötajale kinni maksta.

Tööandjal on tööruumide nõuetekohase sisustamise kohustus – ergonoomiline töölaud ja tool, õige valgustus, korralik kuvar jne. Kui tööandja on taganud töötajale nõuetekohase töökeskkonna, ei ole ta kohustatud veel täiendavalt hüvitama uute prillide maksumust, kui töötaja nägemine tema juures töötades ei ole halvenenud. Prillid on töötaja omad ja ta peab ise nende korrasoleku eest hoolt kandma.

9. Kas töötajatele joogivee ostmine ja joogiautomaadi rent on erisoodustus?

Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §11 lg 8 kohaselt peab tööandja tagama töötajatele nõuetele vastava kvaliteetse joogivee ja ühekordsed või pestavad jooginõud. Maksustamisel ei oma tähtsust, kas tööandja tagab joogivee voolava veega kraanist või veeanumatest, oluline on, et tegu on nõuetele vastava joogiveega.

Seega töötajatele kvaliteetse joogivee tagamine ei ole erisoodustus, samuti nagu jooginõude soetaminegi. Kuid maksuvabastus ei laiene maitsestatud veele, kuna Sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määrusest nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid” tulenevalt on kvaliteetne joogivesi (ebatavalise) värvuse, lõhna ja maitseta vesi.

Joogivee automaadi rent, nagu ka kohviautomaadi rent, on ettevõtlusega seotud kulu ja maksustamisele ei kuulu. Kui tööandja maksab kohviautomaadis kasutatava joogi eest, siis on tegemist erisoodustusega. Kui töötajad maksavad joogi eest ise, siis ei ole tegemist erisoodustusega.

10. Äriühing rendib oma töötajatele kasutamiseks kuumajoogiautomaate, samuti on büroohoones töötajatele ettenähtud söökla, mille köögitehnika on renditud. Kas tasutud rendimaksete puhul on tegemist erisoodustusega?

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 11 lõike 1 kohaselt loetakse olmeruumiks ka einestamisruumi ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peavad töötajate olmeruumid (sh einestamisruum) olema sisustatud. Seega kuumajoogiautomaatide ja söökla köögitehnika renti ei saa käsitleda erisoodustusena. Kui tööandja maksab joogiautomaatides kasutatava joogi (kohvi, tee jne) eest, siis on tegemist erisoodustusega. Kui töötajad maksavad joogi eest ise, siis ei ole tegemist erisoodustusega. Samuti ei käsitleta erisoodustusena külmikute, mikrolaineahjude vms vara soetamist.

 

 

13.10.2016